„Suur hulk karjääripoliitikuid, kes on pikalt Toompea lossi saalis ja kabinettides istunud, paljudele tuntud nii näo kui teo poolest – tegid riigikogust laadapalagani, ja selmet neid selle eest vähemalt manitsedagi, anti neile hoopis võim kätte.
Kas selleks, et nad saaksid laiendada selle palagani terve Eesti peale? Premeeriti, edutati, sest palagan meeldis Kadrioru pühale toolile.
Ja üks suur osa senisest valitsusest, kes oli tänu konservatiividele pingsalt püüdnud riigivalitsemist kaine mõistuse radadele suunata, nakatus liberalismi pisikuga ja läks üle palagani-usku.
Ja sai selle eest auhinnaks koha ka uues valitsuses, kes nüüd saab vabalt ja põhjalikult uurida, kas muna oli enne kui kana ja kas riigikogu liige tohib abielus olles norsata. Enam ei ole tülikad konservatiivid liberaalseid mõttehiiglasi takistamas.
Olulisi teemasid on ju üle 9000-e, tööpõld on lai ja tee on maha sadanud lumest lahti lükatud! Ja Ligi saab lõpuks ometi abielluda surnud naisega. Jätke meelde, eriti kasulik on see juhul, kui mõni rikas naine sureb ilma testamenti tegemata…
Martin Helme oli esimene rahandusminister, kes nägi ja julges välja öelda, et Eestis toimub tohutu arutu raiskamine, et ühes otsas on täiesti tarbetu rahauputus ja teises otsas on nälg ja puudus. Ja puudus on loomulikult seal, kuhu tegelikult oleks eluliselt vajalik rohkem raha suunata.
Poliitilise ilutulestiku ja karusselli jaoks leitakse alati raha, laste toidu, noorte hariduse või inimeste hammaste parandamiseks seda “ei jätku”.
Rahva raha raisatakse tühja-tähja peale, rahvast mõnitatakse ja halvustatakse ja erinevad grupid aetakse omavahel tülli.
Küsida rahva käest, kas muna oli enne kui kana – kas see pole mõnitamine? Kas see teema on mõttekam ja olulisem kui mehe ja naise (paljude meelest püha) abielu? Mis toimub selliste inimeste peades? Kuidas saab neile usaldada riigivalitsemist?
Ka see valitsusevahetus või riigipööre on tegelikult meeletu rahva raha ja aja raiskamine. Alatutest võtetest rääkimata. Selle asemel, et tegelda koroonakriisi ajal inimeste eluks vajalike probleemidega, vahetavad daamid tualette ja peavad lõbusaid salongipidusid?
See on koroonakriisis vaevleva rahva suhtes nii alatu käik, et võtab lihtsalt sõnatuks.
Kõigepealt, rahva mõnitamiseks pigistatakse pastakast välja 9000 lolli küsimust, ilgutakse nende üle omakeskis, teistelt nõutakse nende tõsist arutamist, ja siis äkki – hops: tehke uus valitsus. Nende küsimuste pinnalt? Sest liitlane on tähtsal kohal? Samasugune rahva mõnitaja?
Poliitika ei tohi muutuda eneserahuldamiseks, oma isiklike kapriiside, tujude, ihade rahuldamiseks. Poliitika ei tohi muutuda ka narrimänguks, sest inimeste eludega ei tohi mängida. Riik pandi seisma, prominendid jagavad pirukat. Rahvas oodaku ja närigu muru või söögu lund.
Kuidas see lugu oligi: üliõpilane sööb ülikooli peahoone juures lund, professor küsib, miks sa lund sööd? Sest mul pole muud süüa, raha pole, vastab tudeng. Professor annab tudengile kahe-eurose ja ütleb: sõida bussiga linna serva, seal on puhtam lumi.
Andres Kuusk küsis Esimeses Stuudios, kas kleidid on paremad kui kaabud, Reps vastas muidugi tüüpiliselt, et kõik on võrdsed ja nii edasi. Kleit on veel üsna hästi öeldud, kleidi alla mahub ka süda, aga Toomas Sildam nimetas seda seelikuvalitsuseks.
Huvitav on see, et me lausa iga päev näeme, kuidas kõik tuleb tagasi, mida oled teistele teinud. EKRE järgi nimetati eelmist kaabude valitsuseks. Eks me tohi siis ka uut moodustist riietuseseme järgi nimetada?
Vahe on selles, et kaabu all on pea ja peas asub teatavasti mõistus, aga mis on seeliku all?
Nali naljaks, mina ei teeks selliseid nalju, kui need seelikud ise neid ei oleks nii palju teinud nende arvel, keda mina pean arukateks ja väärikateks inimesteks, mitte kaabudeks.
Valitseda tuleb mõistuse ja südamega, mitte tujude ja ihadega.
On see seelikuajastu siis meilegi pärale jõudnud.
Seelikud, muide, mitte selle pärast, et nad on naised, vaid selle pärast, kuidas nad siiani käitunud on. Millest nad lähtuvad oma käitumises ja valikutes, kelle käskusid täidavad ja kelle nõuandeid kuulavad.
Muidugi ei ole küsimus sugudes.
Mina ei halvusta kumbagi sugu, nii meeste kui naiste hulgas on rumalaid ja moraalituid ja on arukaid ja väärikaid.
Ja siis tulevad tundelised neiud ja õhkavad, et tahaks ometi rahu, et las nüüd valitsus toimetab, nagu heaks arvab, jätkem nad rahule.
Kus te siiani olite? Miks te siiani rahu ei tahtnud? Rahu tahate ikka ainult siis, kui kõik on nii, nagu TEIE tahate?
Miks te kaks aastat olete ise sõdinud ja sõimanud, nüüd on äkki vaja rahu?
Isekus ja enesekesksus on meil võtnud lausa monumentaalsed mõõtmed. Kõik peab olema nii nagu MINA tahan. Mitte miski muu ei lähe 21. sajandi progressistile enam korda.“
Malle Pärn, kolumnist
