25.01.2021
President Kersti Kaljulaid teatas, et nimetab uue valitsuse ametisse homme täpselt päikesetõusu ajal kell 8.44. Teadagi vastab ta sellega Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimehele, rahandusminister Martin Helmele, kes nimetas Reformierakonda oma umbusaldamise eel peetud kõnes pimeduse vallaks Mordoriks „Sõrmuste isandast“. Või siis näidata justkui tõuseks korruptsioonivalitsuse ametisse astumisega Eesti kohale päike. Ainult, et see päike tõuseb idast, kui veel sümbolitesse kinni jääda.
Probleem on aga selles, et nii asetab Kersti Kaljulaid end ühte ritta nende narridena välja paistnud diktaatoritega ajaloos, kes end päikesega võrrelnud.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Teame Türkmenistani pealinna kohal kõrgunud endise diktaatori Saparmurat Nijazovi hiiglaslikku kullatud kuju, mis pööreldes alati päikese poole vaatas. Tänaseks on see exegi monumentum maha võetud.
Diktaatorliku Põhja-Korea igaveseks presidendiks kutsutud Kim Il-sungi sünnipäeva nimetatakse riigis päikese päevaks.
Üldse on kommunistlike riikide sümboliks olnud päike, kui meenutada kas või NSVL-i liiduvabariikide vappe.
„Millist valgust kommunism maailmas levitas?“ võiks Kaljulaidilt küsida.
Ja veel. 17. sajandil valitsenud Prantsuse kuningas Louis XIV sai endale hüüdnimeks „Päikesekuningas” tema luksulikust ja säravast elustiilist johtuvalt.