26.01.2021
Eesti valetav peaminister Kaja Kallas.
Äsja peaministriks saanud Kaja Kallas, president Kaljulaid, “parempoolne” Siim Kiisler, Eesti 200 Kristina Kallas ja veel paljud vasakpoolsed ja liberaalsed tegelased on väitnud, et eestlaseks võib saada igaüks. Sellise väite mõttetust on võimalik neile selgeks teha ainult äraspidiselt ehk nende endi siirdumisega teise rahvus- ja kultuuriruumi.
Kujutlegem ette, et Kaja Kallas kohtab ajal, mil ta peaministrit ei mängi, üht tublit Nigeeriast pärit Bolti toidukullerit, kes toob talle pitsa. Sädemed lendavad, Eesti naine ja Aafrika mees armuvad, viimasele aga ei meeldi meie lörtsised talved ja nad otsustavad mõnda aega Nigeerias elada.
Kui ruttu saab Kaja Kallasest nigeerlanna, näiteks joruba (üks suurimatest Nigeeria rahvastest)? Päris suur ja rassistlik jama tuleb juba Kallase nahavärviga, sest kui väga ta seda ka ei tahaks, seda muuta ei saa ja ta on valge vares mustas parves.
Hoopis tähtsam aga on see, kui ruttu võtab Kaja omaks aafrika elulaadi, nende hõimuhierarhia, kombed, kultuuri, õpib ära kohalikud keeled, hakkab mehele aafrikalikult arvukalt järeletulijaid sünnitama ja nii edasi. Ehk on ta tõesti tubli ja saab ruttu aafriklannaks. Aga kui ei, siis miks ta arvab, et tugeva kultuuritaustaga nigeerlane on võimeline siin eestlaseks saama?
Või siis lähevad Kersti Kaljulaid ja Georgi-Rene Maksimovski pärast presidentuuri näiteks diplomaatilisele tööle Moskvasse ja jäävad sinna pikaks ajaks. Kui ruttu saab Kerstist venelanna, kes õhkab Venemaa avarusi silmitsedes, loeb originaalis Tolstoid ja Turgenevit, ohkab hardalt ja pisarsilmil Suure Isamaasõja memoriaalile nelke asetades ja räägib vene rahva olulisest rollist maailma päästmisel fašismist?
Või siis läheb Siim Kiisler Gruusiasse ja muutub temperamentseks mägede pojaks, kes tantsib hoogsaid gruusia tantse, kannab kinžalli vööl, on valmis Lõuna-Osseetia tagasitoomise nimel lahingusse tormama ja peab Thbilisit maailma kaunemaiks linnaks?
Kõigi nende jutte kiirest eestlaseks ümberorienteerumisest arvesse võttes võiks eeldada, et ka venelaseks, bantuks või grusiiniks saamine on lihtsalt nuusata, Läänemere äärest troopikasse või Kaukasuse mägedesse elama minek on nalja teha ja erinevat nahavärvi lihtsalt keegi ei märka, isegi mitte Aafrikas.
Kallaste, Kiisleri ja Kaljulaidi juures on märgata kolme asja. Esiteks, kuna neil endil oma kultuuri- ja rahvustunnetust pole (nad on maailmakodanikud), siis arvavad nad, et sellised on ka kõik teised – kuigi näiteks moslemitel on väga tugev identiteeditunnetus, samuti venelastel ja aafriklastel.
Teiseks – selline lihtsal moel teisse rahvusesse hüppamine on kombeks ainult juurtetus liberaalses Läänes ja sealgi on see vaid maailmakodanike uitidee, mis reaalselt ei teostu. Mujal ei võeta võõrast kultuurist pärit inimesi naljalt enda sekka ja kui võetaksegi, siis on eurooplasel nende kommetega ikka väga raske harjuda. Nii on Kaido Höövelson ehk Baruto ja Riho-Bruno Bramanis (“Kaks kanget Jaapanis”) kirjeldanud oma vaevusi jaapani ühiskonda sulandumisel.
Kolmandaks – teise rahva liikmeks ümberorienteerumine on väga raske protsess (seda oli näha näiteks sarjas “Seks ja linn”, kus Charlotte otsustas juudiks saada). Kui oma sünnijärgsest identiteedist põhjalikult lahti ei lasta, siis tekitatakse pigem subkultuur, millel pole tegelikku suhet ei endise ega uue rahvusega. On võimatu ette kujutada, kuidas Abdul Turayst saanuks näiteks samasugune eestlane nagu Valdur Mikita.
Ega rahvuse (nagu ka soo) vahetamist või mitmerahvuselisust propageerivad vasakliberaalid ju tegelikult ei hoomagi, et see, mida nad peavad eestlaseks saamiseks, on tegelikult maailmakodanikuks saamine. Ehk siis lõikavad rahvuse vahetajad ennast senistest juurtest lahti, uusi juuri ei kasva ja nii on nad nagu tuules veerevad stepitaimed.
Meil on ju Marina, Jevgeni, Kristina, Sveta ja veel paljud, kes peavad ennast eestlasteks, sest on keele ära õppinud – ainult et mõtted on neil sellised, mis eesti rahvale head ei tähenda, sest need näevad ette maailma rahvastest ühtlase pruuni massi kokku segamist.
See “eestlane”, keda Kaja Kallas ja Kersti Kaljulaid multikultuursuse baasil loovad, ei ole eestlane. Kes eestlane tegelikult on, ei ole neile mõtet isegi selgitada, nad ei saaks sellest enam aru.