26.01.2021
Populism Wikipedia selgituses.
„Viimase aja üks käibe ja ilmselt ka moetermineid on populism. Ega suurt keegi ei tunnegi huvi, mida see termin endas tegelikult kätkeb ja mida ta tähendab, sest igaüks mõistab seda täpselt nii, nagu ise paremaks peab ja parasjagu moevoolude, trendide ja hetkemeeleoluga enam kokku sobib.
Pisemgi süvenemine aga avab huvitava maailma – poliitika on imbunud ka lingvistikasse, tähendused muutuvad ajas ja on omandanud kõikvõimalike oportunistide ja muidu haridust mitte eriti kõrgelt (jutt pole välja antud sertifikaatide ja tunnistuste ning koolis käidud talvede arvust) hindavate isikute jaoks täiesti relatiivse tähenduse – sarnaneb hiromantide ennustustele, kus väljaantud raha suisa sunnib tekstist leidma midagi, mis sobib ja õigustab välja antud varanatukese raiskamist.
Wikipeediat ei soovita kasutada, korralikes koolides on see allikana keelatud ja täiesti õigustatult. Klassikud on tõele truuks jäänud – Cambridge jpt pakuvad populismi selgituseks – „teod või sõnad, mis on mõeldud rahvahulga poolehoiu võitmiseks andes neile seda, mida nad soovivad“. Klassikud on siinjuures ühel meelel, et konnotatsioon on enamikus negatiivne. Selge ju küll, kas pole?!
Aga – moodne elu sekkub ka siin. Õigemini sekkub mitte elu, vaid kindlad tegelased, kes kindla eesmärgiga termini tähenduse kõigepealt hägustavad ja peatselt sellele uues sisu annavad. Muutused keeles annavad endast õige peatselt teada masside teadvuses, kes liiga hõivatud, et asjasse süveneda ja märkamatult on uus teadvus, seda süütute mõistete väänamise abil, välja kujunenud.
Isegi suhteliselt soliidsetena püsinud väljaanded seostavad populismi selgituste alul eeskätt ajaloolises perspektiivis äärmuslike vasakpoolsetega ja jõudes välja tänapäeva, kus märkamatult on populismi häbiposti naelutatud koos Hugo Chaveziga ka Donald Trump ise!
Britannica alustab sellest, et jagab populismi vasak- ja parempoolseks, toob ajaloos näiteid kuid jõuab ikka Ladina-Ameerika, fašismi ja ka tsaari-Venemaani välja!
Kunagisest enam kui autoriteetsest BBC-st pole ka selles mõttes midagi alles jäänud – alustades kohe bravuurikalt – mis on ühist Corbynil, Trumpil ja Dutertel!? Tundub, et suurt midagi, kuid ei – kõik nad on populistid ja järelikult halvad ja seda suhtumist ei varjatagi!
Aga – no limits ehk piire pole! The Atlantic toob selgituse alla loomulikult Donald Trumpi pildi ja selgitab toetudes „klassikutele“, et populism on see, kui räägitakse „väikesele osale oma poliitilisest agendast“ – selge ju, kas pole!
Juba üle kahe tuhande aasta tagasi teati, et keerulist lihtsalt väljendada on väga raske. Ja vastupidi – pole midagi lihtsamat kui lihtsast asja keeruliseks ajada.
Meie oma autorid on tuntud oma headuses – kirjutatakse kokku seda, mis keegi kuskilt hankinud, käsitlustes puudub nii metoodika kui ka metodoloogia, kuid jätab väga akadeemilise mulje. Saaks muidugi paremini, kuid teate ise, et raha on puudu…
Poliitikalabor kutsub üles arusaamise vajadusele millestki, millele nime ei osatagi anda! Loomulikult on illustreerivaks Edgar Savisaare pilt, mis määrab jällegi ära suunitluse ja akadeemilisest vaimust ei jää midagi järele. Ah jaa – ei saa siin läbi ilma EKRE rongkäiguta, mis ka siis ilmselt populism?!
Muide see tendents lõi välja ka koalitsiooni läbirääkimistel, kus räägiti taas „eestikeelsest haridusest“ – kui kaua ometi veel?! Haridus ei saa olla mingi keelne, küll seda saab olla õpe.
Alustaks äkki selleks, et määratleks äkki, mis asi on see, mida hariduse all mõeldakse – on see koolivõrk, õpetajate tasu või ettevalmistus, kohustus käia mingi aeg koolis (seejuures pole tähtis, mis sellest välja tuleb!) või äkki kujuneda kellekski?!
Muuseas, hariduse määratlusega pole 30 aasta jooksul siiani hakkama saadud ja siis veeretataksegi seda siia-sinna ja keegi ei tea, millest jutt käib, nagu populismi puhul.
Hoiaks äkki emakeele ja poliitilised ambitsioonid siiski lahus?!“
Andes Raid, ajakirjanik
