Üks uue korruptsioonivalitsuse suuremaid ministriüllatusi oli kahtlemata Kristian Jaani, politseinikust ministriks saanud mees, kelle poliitikasse tulek on tähenduslik.
Üks on selge – poliitikast politseisse tagasiminek muutub kauaaegsel korravalvuril sisuliselt võimatuks ehk 24 aastat politseinikukarjääri on minevik. Või usub keegi, et Keskerakonnast naastakse tagasi Põhja prefektuuri prefektiks, Keski tempel otsaesisel?
Päris sürreaalne on see, kuidas politseinikust saab minister – senise info põhjal talle lihtsalt helistati, Jaani mõtles loetud tunnid ja nõustus. Kas korravalvur ei mõelnud ameti pakkuva erakonna korruptiivse maine peale?
See maine seob teda nüüd käsist-jalust, sest ega Keskerakonna korruptiivne tegevus uues valitsuses olles otsa saa – KE on väga laialdane moodustis, eriti Tallinnas ja Ida-Virumaal, ja kuskil ikka ussitab. Isegi kui siseministrist jäävad need asjad eemale, langevad tõrvaplekid ka temale.
Meedias esinedes väitis Jaani, et temal olevat politseiniku maailmavaade, lisas, et temal olevat ükspuha, kes kellega abielluvat ja tema arvates ei pidavat riik sellesse ennast segama. See poliitkorrektsust järgiv jutt näitab, et Jaanil pole tegelikult mingit maailmavaadet (politseiniku kohta isegi hea) ja ta edastas Keskerakonna agendat.
Muidugi on Jaani üle võtnud poliitilise retoorika, sõnastades kallaletungi ühele tipparstile “eriti räigeks kuriteoks” – kas poleks olnud hea tuua politseist kaasa ettevaatus kuritegude hindamisel ja mitte asuda lahmima?
Meediale on Jaani öelnud, et võttis EKRE-lt üle korras siseministeeriumi – kuid eraldi piirivalvet ta ei toeta ja ka sisekaitse reservi näeb ta koosnevat vaid abipolitseinikest ja vabatahtlikest. Nii et EKRE ümberkorraldusi ta edasi ei vii.
Nõukaajal öeldi, et inimesest võib miilits saada, aga miilitsast inimest enam ei saa. Seda ütlust parafraseerides – heast politseinikust saab Keskerakonna poliitik (ministri ametikoht on poliitiline), aga poliitikust enam head politseinikku ei saa. Kaotas Eesti politsei.