07.02.2021
Jaak Madison
Keskerakonna ja Reformierakonna valitsuse tulemusel on Eestis teoks saanud seniolematu poliitiline olukord – esimest korda kehtib taasiseseisvunud Eesti riigis sisuliselt ühe liberaalse Brüsseli partei – ALDE – ainuvõim. See seab tõsisesse ohtu eesti rahva kestmise, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik JAAK MADISON.
Keskerakond ja Reformierakond on juba pikalt suutnud jätta Eesti inimestele eksliku mulje, nagu oleks tegemist maailmavaateliselt kahe erineva erakonnaga. Nad on teineteisele vastandunud ja püüdnud panna rahvast uskuma, et nende arusaam meie riigi tulevikust erineb kui öö ja päev.
Paraku on tegemist silmamoondusega. Lahknevused esinevad pisiasjades – erinevad tunnusvärvid, vapiloomad ja hüüdlaused –, aga sisu on sama. Need kaks erakonda on muutunud üha sarnasemaks alates 2004. aastast, mil Brüsselist juhitava Euroopa liberaaldemokraatlike parteide ühendusega (ALDE) liitus ka Keskerakond; Reformierakond kuulub ALDE-sse juba aastast 1998. Taoliste üle-euroopaliste erakondade eesmärk on koondada ühte ühist ideoloogiat esindavad liikmesriikide erakonnad.
Minu koduerakond ehk Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kuulub üle-euroopalisse erakonda Identiteet ja Demokraatia (ID), millesse kuuluvaid liikmeserakondi ühendab rahvuslus, demokraatia austamine ja eurorealism ehk suveräänsuse kaitse. ID põhimõtteline erinevus ALDE-st seisneb selles, et ID ei taha suruda kõigile liikmesriikidele peale ühtset poliitikat, vastupidi, ideaaliks on rahvuskultuuride ja liikmesriikide otsustusõiguse säilitamine.
ALDE – rahvusriikide vaenlane
ALDE seevastu koondab jõude, kes on seadnud üleüldiseks sihiks globalismi, rahvasterände, homoabielud ja kes peavad vajalikuks muuta Euroopa Liit senise riikide liidu asemel tugeva keskvõimuga liitriigiks – see on eesmärk, mis toob paratamatult kaasa liikmesriikide iseseisvuse järkjärgulise loovutamise Brüsselile.
Pole liialdus väita, et Eesti põhiseaduse preambuliga on ALDE põhilised ideaalid selges vastuolus. Värvikamaks näiteks on ALDE pikaajalise liidri (2009-2019) Guy Verhofstadi ja tema mõttekaaslase Daniel Cohn-Benditi 2012. aastal koostatud „Euroopa manifest“, mis muu hulgas sedastab: „On tarvis tõelist revolutsiooni, kus Euroopa vabastab ennast natsionalismi hullusärgist ning tervitab taas multikultuursust nagu vanasti.“/…/ „Tunnistagem taaskord migratsiooni vajalikkust. Ainult selle abil suudab Euroopa säilitada tulevikus oma jõukust.“ /…/ „Talumatu on paradoks, et poliitiliste otsuste tegemise kohaks on ikka veel rahvusriigid. Vaid otserünnak võib meid nüüd päästa. Otserünnak kriisi tegeliku põhjustaja vastu – see tähendab rünnakut rahvusriikide soovimatuse vastu luua tõeliselt ühendatud ja föderaalne Euroopa.“ /…/ „Rahvuslik identiteet” on vana natsionalismi kõige hilisem ilming /…/ Selle teekonna lõpus seisab Auschwitz kui näide, kuhu liialdatud ja eksitav natsionalism võib viia.”
Kõlab nagu halb nali, ometi on tõsiasi, et Keskerakond ja Reformierakond kuuluvad ühendusse, mis on ametlikult ja otsesõnu kuulutanud kadu Eesti-sugustele „vastikutele natsiriikidele“. Ja mitte ainult seda; ALDE on viimastel aastatel sekkunud üha jõulisemalt ka Eesti sisepoliitikasse.
Brüsseli suunised ja järelevalve
Pärast seda, kui 2019. aastal moodustati Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus, algatas ALDE Keskerakonna ja Eesti suhtes monitooringu. See tähendab, et Eesti võeti tähelepaneliku jälgimise alla, kuna võimule olid tulnud rahvuslased. Vastava raporti koostasid ALDE asepresidendid Henrik Bach Mortensen (Taani erakonnast Venstre) ja Annelou van Egmond (Hollandi erakonnast D66), kes kohtusid 2.-3. septembril 2019 Eestis käies nii Keskerakonna kui ka Reformierakonna esindajatega. Muuseas, Hollandi erakond D66 on olnud tuline samasooliste abielu ja prostitutsiooni legaliseerimise pooldaja, samuti toetab see erakond Brüsselist juhitud rändepoliitikat.
ALDE hinnangul oli Keskerakonna ja EKRE valitsus kohutavalt sobimatu, sest EKRE ei esinda nende arvates õigeid väärtusi. Teisisõnu, ALDE-t ei huvita mitte liikmesriigi elanike demokraatlik otsus, vaid pühendumus liberaalsele programmile.
ALDE jaoks oli vastuvõetamatu rahvale otsustusõiguse andmine ehk abielureferendum. 2019. aasta oktoobris avaldatud ALDE raportis tuuakse esile vastuseis koalitsioonileppes olevale abielureferendumile, mille eesmärk oli küsida rahvalt, kas nad soovivad näha abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna. ALDE tundis muret, et „see ümbersõnastamine võib kaotada võrdsed õigused abiellumisel ja suurendada riigis lõhesid“. Raporti üks koostajatest Annelou van Egmond ütles ERR-ile antud intervjuus: „Kui see kehtestataks Eesti põhiseaduses, siis meie hinnangul oleks see tõsine tagasilangemine ja murettekitav.” Raportööridele ei maksa Eesti inimeste arvamus midagi.
Eesti rahva kaotus
Nüüd, paar aastat hiljem, sai peaminister Jüri Ratas aru, et Brüsseli käsk on täitmiseks. 2021. aasta 13. jaanuaril saavutas ALDE oma eesmärgi – rahvuslased on võimult tõrjutud ja Eesti valitsus on sisuliselt nende käpa all. Vormiliselt on Eestis koalitsioonivalitsus, aga sisuliselt kehtib siin ühe Brüsselist juhitud liberaalse partei ainuvõim.
ALDE ja Euroopa globalistide jaoks on see võit, Eesti riigi ja rahva seisukohast vaadatuna aga vaieldamatu kaotus. Seda vaatamata asjaolule, et suur osa Keskerakonna ja Reformierakonna valijatest mainitud tõsiasja paraku tunnistada ei soovi. Loomulikult on ka inimesi, kes rõõmustavad, kui Eestit Brüsselist kamandatakse – pole vaja ise otsustada ja vastutada! Rahvuskonservatiivide seas on aga ülekaalus inimesed, kes hindavad vabadust ise mõelda ja ise otsustada.
Tõsiasi, et Eestit suunatakse järgneval kahel aastal Brüsseli taktikepi järgi, annab põhjust küsida, kui palju me saame enam rääkida demokraatiast ja rahva tahtest? Kas ongi mõtet rääkida, et valimistel otsustab rahvas, millist poliitikat ja otsuseid soovitakse näha, kui avalikkusele nähtamatu jõuna sekkub siseriiklikku poliitikasse üle-euroopaline suurpartei?
Need on tõsist muret tekitavad arengud, mis näitavad, et demokraatia on muutumas illusiooniks – oluline pole mitte rahva tahe või võimalus kaasa rääkida referendumitel, vaid Euroopa emapartei tunnustus, käsud ja keelud.
Mis saab edasi?
Mis saab edasi, see sõltub sellest, kas Eesti rahvas nõustub globalistide ja vasakliberaalide juhitud rahvusriikide lammutamisega või seisab selle otsustavalt vastu. Igal juhul jätkab EKRE tööd, et vähendada nii palju kui võimalik uue valitsuse tehtavat kahju Eesti rahvusriiklusele. Mida lühemaks jääb Keskerakonna ja Reformierakonna, vabandust, ALDE valitsuse võim Eestis, seda kasulikum kogu meie rahvale.