10.02.2021
Kunagised ministrid Timo Soini, Juha Sipilä, Petteri Orpo ja Antti Rinne. (Foto: Scanpix)
“Soome poliitikamaastik on mõnevõrra keerulisem kui Eesti oma. Soome praegusesse valitsuskoalitsiooni kuulub viis parteid: sotsiaaldemokraadid, keskerakond, rohelised, vasakliit ja rootslased. Peaminister on sotsiaaldemokraat Sanna Marin.
Opositsioonis on kolm parteid: põlissoomlased, koonderakondlased, kristlikud demokraadid ja peale nende veel Hjallis Harkimo projekt Liike Nyt.
Praegu on alanud valimiskampaania ehk hoovõtt KOV valimisteks, mis toimuvad 18. aprillil. Olen juba kirjutanud sellest, millise pagasiga erakond Põlissoomlased valimistele vastu läheb (vaata SIIT). Kampaania käigus on aga märgata olnud, et kõige kõvema kriitika sihivad Põlissoomlased mitte oma ideoloogilise vastaspooluse – vasakroheliste ja sotside poole, vaid hoopis Keskerakonna suunas.
Miks nii? Vaadakem natuke lähemalt.
Taustateavet ajaloost
Suomen Keskusta ehk Keskerakond on vana ja teenekas partei. Asutatud on see juba tsaari võimu ajal 1906. aastal Maalaisliitto ehk Maarahvaliidu nime all, praegust nime kannab aastast 1988. Oma pika ajaloo jooksul on erakond tihti olnud nii valitsuskoalitsioonis kui ka opositsioonis. Selle ridadest on tõusnud kolm presidenti – Lauri Kristian Relander (presidendina 1925-1931), Kyösti Kallio (1937-1940) ning eestlastelegi tuntud Urho Kaleva Kekkonen (1956-1982).
1959. aastal astus tollasest Keskerakonnast välja parlamendisaadik Veikko Vennamo. Mees ei olnud rahul oma erakonna poliitikaga ning asutas ise uue partei, mis alates 1966. aastast Soome Maarahva Partei nime all (Suomen Maaseudun Puolue) stabiliseerus ja nii palju pooldajaid kogus, et 1980-datel isegi kahes valitsuskoalitsioonis osales.
Timo Soini sõnade järgi oli Maarahva Partei viga see, et ta ei osanud oma populaarsusega midagi mõistlikku peale hakata. Pärast 1995. a. parlamendivalimisi oli partei populaarsus nullis ja majandus miinuses, nii et järgnes täielik pankrot.
Samal aastal loodi untsuläinud partei varemetele uus erakond – Põlissoomlased. 1997. aastal asus selle etteotsa erakonna asutajaliikmete hulka kuulunud Timo Soini.
Nii et nii Keskerakonna kui ka Põlissoomlaste juured on samas alusparteis. Nende toetajaskond on algselt olnud põhiliselt maarahvas ja vallavalitsustes üle kogu riigi on Keskerakonna positsioon tänaseni tugev.
Pärast 2015. a. parlamendivalimisi on aga mõlemat parteid kõvasti kimbutanud nähtus, millesse poliitikas käegakatsutavaid taktikalisi võite taga ajades on kerge langeda – oportunism.
Oportunism ajas Keskerakonna seniolematusse madalseisu
Vikipeedia defineerib oportunismi kui omakasupüüdlikku käitumist, mis tähendab teadlikku enese kasu taotlemist ja avanevate võimaluste ärakasutamist, hoolimata põhimõtetest või laiematest huvidest.
Kui keskerakond oli 2011. a. valimistel Mari Kiviniemi juhtimisel ennast opositsiooni manööverdanud, otsiti rohtu sellest, et valiti 2012. aastal esimeheks Juha Sipilä. Inseneriharidusega edukas ettevõtja Sipilä asus tarmukalt Soome majanduse seisu parandama ja võitis energilise tegevusega inimeste poolehoiu nii, et Keskerakond sai 2015. aasta valimistel kõige rohkem hääli (21,1%) ning tõusis valitsust juhtima. Sipiläst sai peaminister.
Kuid, nagu ka Martin Helme on rääkinud, ettevõtlus ja poliitika on siiski erinevad tegevusalad. Soome tööstuse rahvusvahelist konkurentsivõimet kõigest väest tõsta püüdes surus Sipilä tööseadusandlusse ajutisi meetmeid (palgata puhkusi, teatud määral palgata tööaega aastas), mis tööinimestel harja punaseks ajasid.
Soome tööstuse konkurentsivõime tõusis küll ja tööhõivegi paranes. Kuid erakonna populaarsus hakkas libisema allamäge. Kui lisaks hulga aastate jooksul ette valmistatud sotsiaal- ja tervishoiuala ehk sote uuendamine jälle kord kinni kiilus, leidis Sipilä, et nüüd aitab, ja astus 2019. a. koos kogu valitsusega tagasi – kuu aega enne korralisi parlamendivalimisi.
„Kasu taotlemine ja avanevate võimaluste ärakasutamine“ oli erakonna mainele nii hävitavalt mõjunud, et 2019. aasta parlamendivalimistel osutus selle toetusprotsent ajaloos enneolematult madalaks, 13,8%, ja parlamendikohtade arv oli langenud 18 võrra, 49-lt 31-le (Soome Eduskunnas on 200 saadikut).
Võiks oletada, et sellise kaotuse osaliseks saanud erakonnal valitsusse asja ei ole. Siin tuli aga mängu poliitiline rehknut.
Valimiste parima tulemuse saavutasid 17,7%-ga häältest sotsiaaldemokraadid ehk demarid, nagu neid Soomes kutsutakse. Demarite esimees Antti Rinne kuulutas samal õhtul, kui tulemused olid selgunud, et tema Põlissoomlastega mingit koostööd tegema ei hakka. (Lugejad mäletavad hästi, et üsna samasugune etendus oli kuu aega varem ka Soome lahe lõunarannal maha mängitud.)
Põlissoomlased oli aga suur partei, mille valimistulemus demaritest ainult õhkõrna 0.2% võrra maha oli jäänud. Nende kõrvalelükkamine seadis valitsuse moodustaja Rinne probleemi ette: millise valemiga kindlustada valitsuskoalitsioonile parlamendis enamus? Viimase hädameetmena pakkus Rinne valitsuskoalitsioonis osalemist… Keskerakonnale, kes nendel valimistel oli rahvalt saanud kõige nõrgema mandaadi riigi asjade korraldamiseks. Aga mis sa teed, kui muidu ei saa enamust täis.
Keskerakond oli kauakestvast ja seniolematult sügavast populaarsuse allakäigust nii masenduses, et unustas endalt küsida, kuidas erakonna traditsiooniliselt paremtsentristlik poliitika sobib valitsusse, kus paraadi kamandavad demarid, vasakpoolsed ja rohelised. Otsustati klassikaliselt oportunistlikus vaimus haarata esimese ettejuhtuva võimaluse järele, millest lähitulevikus tulu tõotas tõusta, ja võeti Rinne ettepanek vastu.
Keskerakonna toetus on sellegipoolest pikkamööda, aga kindlalt allapoole vajunud. 2019. a. oktoobris valiti erakonna uueks esimeheks senine Soome-Vene sõprusühingu juht Katri Kulmuni. Ei aidanud. Teatud ebaselguse tõttu rahandusministeeriumi ressursside kasutamisel astus Kulmuni tagasi ja esimeheks valiti 2020. a. septembris Annikka Saarikko. Saarikko on tark, sõnaosav ja energiline naine, kuid erakonna populaarsus püsib ikka sealsamas 11 ja 12 protsendi vahel, kuhu see sama aasta juulis oli langenud.
Oportunism lõi Põlissoomlased lõhki
Põlissoomlased jõudsid valitsusse pärast 2015. a. valimisi esimest korda. Koalitsioonipartnerid olid Keskerakond ja Koonderakond (Kokoomus), peaminister Juha Sipilä.
Nagu korduvalt on täheldatud, valitsuse otsuste eest kaasvastutust kanda on midagi hoopis muud kui opositsioonist valitsuse poliitika kohta ägedatki kriitikat teha. Koalitsioonis ei saa ükski partei ainult oma agendat ajada, paratamatult tuleb arvestada ka partnerite pürgimusi ja püüda teha nii mõistlikke kompromisse kui võimalik. Sellises olukorras on oht oportunistlike poliitiliste rehkenduste padrikusse eksida eriti suur ning selle eest kaitseb ainult sirgeseljaline kinnipidamine oma põhimõtetest, mille eest seisma valijad poliitikuid parlamenti on hääletanud.
Põlissoomlaste esimeesTimo Soini sai uues valitsuses välisministri portfelli. Tegemist oli tema unelmate ametiga, nagu ta ise on öelnud. Mees süüvis uutesse kohustustesse niisuguse innuga, et Põlissoomlaste erakonna põhimõttelise poliitika eest seismine jäi paratamatult tagaplaanile. Järgnes rida kompromisse koalitsioonipartneritega… ja populaarsuse pidurdamatu libisemine parlamendivalimiste 17,6 protsendilt allapoole.
2017. a. juunis peeti Põlissoomlaste üldkoosolek. Erakonna populaarsus oli selleks ajaks langenud juba 8,5 protsendini. Partei lihtliikmete seas oli rahulolematus Soini tegevusega tõusnud nii suureks, et mees loobus oma kandidatuuri taasülesseadmisest partei esimehe kohale. Uueks esimeheks valiti Jussi Halla-aho. Halla-aho oli juba varem kuulutanud, et kui tema esimeheks valitakse, siis Soini välisministriks ei jää. Soini eelistas pärast üldkoosolekut välja astuda enda osavõtul loodud erakonnast, mida ta 20 aastat juhtinud oli, ning moodustas uue parlamendifraktsiooni, millega meelitas ühinema 20 põlissoomlaste parlamendisaadikut 38-st, sealhulgas kõik viis põlissoomlastest ministrit.
Peaminister Sipilä teatas, et tema, nähes ette võimalikke ületamatuid erimeelsusi, Jussi Halla-aho juhitud Põlissoomlaste erakonnaga valitsuskoostööd teha ei kavatse, ning säilitas valitsuses Soini poolt moodustatud uue fraktsiooni. Uus fraktsioon kogus kokku nõutud arvu toetajate allkirju ja registreerus parteina, nimeks Sinine Tulevik. Toetust ei suutnud uus partei üheski arvamusküsitluses kasvatada üle 2% ning 2019. a. valimistel jäid kõik selle partei liikmed Eduskunna ukse taha. Ka samal kevadel toimunud Europarlamendi valimistel saatis neid samasugune ebaedu.
Tegemist on klassikalise näitega selle kohta, mida oportunistlik, lähitulu tõotavate võimaluste järele haaramine põhimõtete arvel, pikemas perspektiivis väärt on. Sinised, kes Soiniga eesotsas läksid suurt saama ja jämedat jagama, jäid pärast valimisi sadamakaile istuma ja lahkuvale laevale järele vaatama, teades hästi, et nende jaoks uut laeva ei ole ega tule.
Ja tänane päev – vastu KOV valimistele
Eelmised Eduskunna valimised olid 2019. a. aprillis. Veel jaanuaris hooples Timo Soini ühes TV intervjuus oma Suurte Põmakatega ehk sellega, kui häid tulemusi tema juhitud Põlissoomlased omal ajal valimistel olid saanud, ja naeris kõva häälega selle üle, kui nõrk on partei praegune juhtkond (Halla-aho nime siiski nimetamata). Mees ei suutnud kõigi oma poliitikuvõimete ja -kogemuste juures taibata, milleks on suuteline erakond, kes kindlalt järgib oma põhimõtteid ja poliitikamängudega kaasa minemata seisab ausalt oma valijaskonna huvide eest.
Põlissoomlaste erakond, kelle toetus 2017. a. suvel, kui Jussi Halla-aho esimeheks valiti, oli 8,5%, sai 2019. a. kevadel 17,5% häältest, jäädes suurima partei staatusest vaid juuksekarva kaugusele. Praegu käib detsembri algusest saadik sotsiaaldemokraatide ja põlissoomlaste vahel kõva rebimine. Toetus on mõlemal arvamusküsitluste järgi 20% ja 22% vahemikus, kord on üks partei ees, kord teine.
Põlissoomlased on praeguse valitsuse algusest saadik kuulutanud, et neid selle poliitika ei rahulda, kuna see on Soomele kahjulik, ja et nad tahavad Soomele paremat valitsust. Vasakliitu, sotsiaaldemokraate ja rohelisi neil rünnata ning nende toetajaskonda proovida enda taha meelitada pole mõtet – maailmavaatelised erinevused on niivõrd suured.
Seevastu Keskerakond on oma toetuse oportunistliku poliitikaga maha mänginud ja tunneb ka ise olevat mitte päris õiges seltskonnas. Samal ajal suur osa Keskerakonna tugevusest kehastub just kohalikes omavalitsustes, mis on lähenevate valimiste peamine mängumaa.
25. jaanuaril esitas Jussi Halla-aho Põlissoomlaste stuudios ülevaate hetkeolukorrast. Seal viitas ta Keskerakonna endise sekretäri Jarmo Korhose arvamusele, et kui Keskerakond oma tugevaimas kantsis ehk kohalikes omavalitsustes lüüa saab, siis tähendab see ühtlasi lõppu selle rollile punarohelise valitsusrakendi kaasvedajana. Halla-aho lisas: „Kui lahkub Keskerakond, siis lahkub ka valitsus“.
Jussi Halla-aho seletas veel: „Me tahame, et Soome asjade üle otsustajad asetaksid Soome ja soomlaste huvid esikohale. Seetõttu me ei taha, et punaroheline valitsus jätkaks. Parim võimalus selle valitsuse tegevusele punkt panna on KOV valimistel Põlissoomlaste poolt hääletada.“
„Me oleme populaarseim partei nii töötegijate, ettevõtjate kui ka põlluharijate seas. Nii linnas kui ka maal on meil tugev toetus. Selle põhjuseks on, et meie ei seisa mingi ühe grupi huvide eest teiste gruppide arvel. Me näeme erinevate soomlaste ühishuve ning püüame jagu saada ohtudest ja probleemidest, mis kõikide soomlaste ees seisavad.“
Soome kohalike omavalitsuste valimised on 18. aprillil.”
Paul Oja, Uued Uudised Soomest
