14.02.2021
Ursula von der Leyen. (Foto: Scanpix)
“Huvitav on, et meie ajakirjandus toob välja igaühe, kel ajalooliselt mingi, sageli isegi olematu, side Eestiga. Seejuures ongi imekspandav, et meie diplomaatia pole näiteks ära kasutanud kõige otsesemaid Eurokomisjoni esinaise ajaloolisi sidemeid Eestiga, mis on oluliselt otsesemad kui näiteks Bellingshausenil või Krusensternil, kes siin vaid sündisid ja kohalikest ei siis ega hiljem suurt midagi ei teadnud.
Jutt on muidugi von der Leyenist.
Saksamaa endine kaitseminister, EL Komisjoni esinaine (mees?!) on vene paruni ning Kreenholmi Manufaktuuri asutaja ning kaasomaniku Lev Gerassimovitsh von Knoopi järeltulija.
Proua Ursula, sündinud Albrecht, läks mehele samuti meedikule, Heiko von der Leyenile, kes oli meditsiiniprofessor, lisaks meditsiinitehnika-äri arengu kompanii arengudirektor, kes pärineb saksa krahvisoo Leyenite alamast harust.
Meie loo peategelane Ursula on ehkki bürgeritest pärit, kuid pole samas sugugi mingisugune „äpu“, kuuna tema vana-vanaisa, nooruke Breemeni väikekaupmees Johann Ludwig Knoop saabus inglise kompanii „The Jersey“ esindajana 19. sajandi alul Moskvasse ning oli tegev masinate ja tööpinkide müügiga.
Sajandi keskpaigaks olid Knoopil soliidsed aktsiapakid paljudes Venemaa ettevõtetes ja olles 1852. saanud juba esimese gildi kaupmeheks avaks Lev Gerassimovitsh (venepäraselt teati teda nii) Knop Moskvas oma kaubandusfirma – lisaks ka mitmes puuvillamanufaktuurid ja meile eriti huvitava Kreenholmi manufaktuuri Narvas.
Ta tegi seda, muuseas, koos kuulsate vene metseenide, kaupmeeste ja kunstigaleriide loojate Kuzma Soldatenkovi ja Aleksei Hludoviga. Kõigele lisaks sai ta Moskvas asuva Izmailovo ketrus- ja kangavabriku kaasomanikuks ning asi omandas sallise haarde, et liikvele läks isegi luulerida – kus kirik, seal papp ning kus vabrik, seal Knoop.
6. mail 1877. aastal annetati talle tiitel „Vene Impeeriumi parun“ koos selle edasikandumisega järeltulevatele põlvedele (ДС, книга VII, № 58). Sellest hetkest alates hakati teda ja tema perekonnaliikmeid nimetama „von Knoop`ideks“.
Tema neli last sündisid Moskvas, pojad Andrei ja Fjodor Lvovitsh pärisid hiljem tema loodu.Vennad Knoopid omasid Moskvas silmatorkavat positsiooni tänases kõnepruugis väljendatuna äri-eliidis ja poliitikas, mõlemad kuulusid seejuures „oktobristide“ seltskonda ning osutasid finantsabi vasakliberaalsele „17. Oktoobri Liidule“.
Isa poolt loodut nad paraku ei kasvatada ega laiendada ei suutnud, otse vastupidi – mingi tühise kümne aastaga suutsid nad isa varandust viiekordselt vähendada: 1913. aastaks oli pere varanduslik üldseis vähenenud ja ei ületanud asjatundjate sõnul 20 miljonit rubla!
1917. aastal oli osa järeltulijatest sunnitud oma ajaloolisele kodumaale Saksamaale tagasi pöörduma, osa jäi siiski Venemaale. Nii põgenes näiteks Andrei Lvovitsh alguses Eestimaale ja alles siit Inglismaale edasi.
Siiski – Knoop-vanema kõige vanem tütar abiellus Saksamaal kellegi Breemeni bürgeri Albrechtiga, tänase Ursula vana-vanaisaga. Tõsi küll, mehele minnes tuli tiitliga hüvasti jätta, sest reeglid nägid ette tava, mille kohaselt naine sai mehe seisuse.
Ülaltoodu on põhjuseks, miks tema järeltulijaid, sealhulgas ka Ursulat, Vene aadli ja parunite hulka ei loeta. See-eest on aga mees krahv-meedik!“
Andres Raid, ajakirjanik
Piltidel Ludwig Knoop, nende maja Moskvas vanasti ja nüüd.
