16.02.2021
Vihakõne kriminaliseerimine tähendab, et ei tohi üles näidata vastumeelsust ka meile võõraste kultuuride sissevoolu vastu.
“On igati normaalne, kui meile ei meeldi inimesed, kes on hariduseta, kes ei valda keelt, kes ei oska õieti ühtegi tööd ning kel puudub töökogemus meie mõistes, kes soovivad elada head elu siinse ühiskonna (teiste inimeste) kulul, kes tahavad kehtestada oma arusaamu ja käitumisnorme kõigile, kes põlgavad mind minu kristliku maailmavaate ja usu pärast, kes oma võimetuses siin toime saada kalduvad getostuma, looma suletud subkultuure, end ühiskonnast eraldama ja sellele vastandama ning kalduvad hankima elatist kuritegelikul teel. Kes ei hooli põrmugi ei siinsest õigusruumist ega kohalikust kultuurist.
Miks ma peaksin sellist kontingenti palavalt armastama!? Miks ma peaksin selliseid tendentse oma kodumaal õigeteks ja headeks kiitma!? Miks ma peaksin midagi sellist üldse oma kodumaale – oma koju tahtma!?
Kui nüüd selliseid inimesi hakkab saabuma minu riiki massiliselt – ikka tuhandetes, kui mitte kümnetes tuhandetes – kui ma nimetan neid ühe üldistava sõnaga, mis on ka täiesti õige ja korrektne sõna ja ütleb seda, kes nad on reaalselt – “immigrandid” – ja ütlen, et “Mulle immigrandid ei meeldi, ma ei taha neid oma koju, nad võiksid jääda oma kodumaale,” siis olen mina kriminaalkurjategija. Ja nemad on õiged ja head ja solvatud jms. Sest minu see arvamus on vihakõne.
Kas selline hinnag minule (mina olen vale ja väär kurjategija) ja neile saabunutele (nemad on head ja õiged kannatanud) on ikka õige ja õiglane? Või on see olukord, kus ausus ja tõe ütlemine on kriminaalkorras karistatav?
Täna ma veel saan sellise mõtte sotsiaalmeediasse kirjutada ja selle avaldada. (Näis, kaua see üleval püsib ja kui pikalt mind FB-st blokitakse.)
Kui meil on aga vihakõne seadus vastu võetud, ma arvan, ma kuulen mõne aja pärast koputust oma koduuksele. Kui ma selle avan, on seal mehed mustas, kes mu riigi toidule ja riigi elamispinnale ümber paigutavad. Ja keegi truu ametnik kusagil kontoris võtab uued toimikukaaned ja alustab minu suhtes kriminaalasja menetlust.
Tuleb olla seaduse vastu. Esmaselt Riigikogus. Reform andis meile obstruktsiooni õppetunni (kuigi viletsa) ja õigustas seda taevani. Eks kasutagem seda. Neil on raske laita seda, mida nad ise on teinud ja õigustanud.
Teine võimalus on mitteallumine. Vanematel inimestel on kõigil läbitud pikk koolitus, kuidas kõike saab ka nii ära öelda, et millestki kinni hakata pole.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja