18.02.2021
Nii arvab rahvusmeelne Eesti.
Reformierakond alustas Putini-Venemaale lähenemist juba opositsioonis olles, esitades liitumisettepaneku idanaabriga, ning olles nüüd ühte heitnud Ühtse Venemaa partneri Keskerakonnaga, järgnevad üha uued algatused.
Välisminister Eva-Maria Liimetsa sõnul võiks Eesti astuda esimese sammu ja välja öelda, et on valmis ratifitseerima Eesti-Vene piirilepingu. See leping kirjutati Eesti välisministri Urmas Paeti ja Vene välisministri Sergei Lavrovi poolt alla 2014. aast veebruaris, kuid on siiani ratifitseerimata.
Välisministri algatus on põhiseadusvastane, kuna selles on öeldud, et Tartu rahu piirid on puutumatud ehk “Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu, Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.” Näiteks Jaapan ei anna Lõuna-Kuriilide osas küll Venemaale järele, vaid just rõhutab nende okupeeritud staatust.
Hoiatav aga on see, et Liimetsa ettevõtmine tuli ainult tema enda poolt ehk siis on tegu uue valitsuse selge silmapilgutusega Putini suunas. Selliseid lähenemiskatseid on liberaalne leer teinud alates president Kaljulaidi mõttetust visiidist Moskvasse Putini juurde ja tema küllakutsest diktaatorile.
Venemaa saab Eesti uuelt valitsuselt ridamisi signaale – opositsioonis olles nõuti Venemaaga ühinemise idee panekut referendumiküsimuseks; olles juba peaminister, teatas Kaja Kallas vastupidiselt EL-i seisukohale, et aktsepteerib Vene vaktsiini Sputnik V kasutamist Eestis ja nüüd saadab välisminister Liimets otsese teate, et korruptsioonikoalitsioon loobub Tartu rahu piiridest ja seega osaliselt ka 1918-1940. aastatel eksisteerinud Eesti vabariigi õigusjärgsusest. Kõik neid Reformi- ja Keskerakonna samme on saatnud heakskiit Venemaa meedialt.
Keskerakonnal on mõistagi Putini parteiga vana leping, mille tühistamisest keeldutakse raudse järjekindlusega. Reformierakonnal aga tunduvad VEB Fondi ja Danske rahapesu konksud kusagil ihus pakitsevat, sest lähenemine Venemaale toimub hoogsalt – ehk innustab neid ka oma iidoli Merkeli-Saksamaa tiivaripsutamine Putiniga Nord Stream 2 kaudu.
Piirileppe ratifitseerimiseks Venemaaga pole praegu mingit vajadust. Esiteks on Navalnõi tõttu EL-i suhted Venemaaga nagunii halvenemas ja Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimine tundub hoopiski Venemaa-vastaste sanktsioonide murdmisena – ehk siis murrab Kaja Kallase valitsus blokaadi Kremli vastu. Algatust ei saa kuidagi vaadata suhete normaliseerimise kontekstis.
Pealegi on mitteametlik Eesti-Vene piir ajutisel kontrolljoonel nagunii stabiliseerunud ka Venemaa-NATO rindejoonena ning tunnistamine, et see ongi nüüd päris piir, ei anna Eestile midagi – kui Kreml tahab teha Krimmi vol 2.0, on neil täiesti ükskõik, kust üle sõita.
Venemaa pole partner, keda järeleandmistega meelitada ja loota siis rahule – Tartu rahu piiri jätkuv tunnistamine on pigem eelis, sest see näitab Eesti murdmatust impeeriumimeelse mõtlemise ees. Liimetsa algatus on seega doping ja toetus Venemaa imperialistlikule mõttelaadile, mis näeb ette suurriigi laiendamist igale poole.
Reformierakonna lähenemine Venemaale on julgeolekuoht, sest endiselt pole teada mitmete Venemaaga seotud rahaskandaalide tegelik halvav mõju oravaparteile. Kui need varjatud sidemed on tugevad, võib juba terendada uus 1939. baasideaasta mistahes vormis.