Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Egert Rünne õigustab ERR-is vihakõneseadust tavapärase demagoogiaga, mis väidab, et tegu olevat täiesti dekokraatliku protsessiga.
Rünne selgitustesse ei maksa süvenedagi, midagi uut selles pole. Küll aga toob ta päris huvitava näite: “Kujutame ette olukorda, kui enne valimisi peab ametisolev peaminister suurtel kogunemistel rida kõnesid, milles levitab valet, et opositsiooni pooldajad, kes kuuluvad enamasti mõnda teise etnilisse rühma, relvastavad ennast ja on ohuks tema toetajatele ja riigile. Ta sõnakasutus on rassistlik. Ta edastab oma poolehoidjatele samu juhiseid, kuidas paar aastakümmet varem riigis massimõrvu läbi viidi, ja kutsub neid üles kiirelt tegutsema.”
Siit võib näha, milliste näidetega “inimõiguslased” vihakõneseadust õigustavad. Selline põhjendus sobiks Rwanda puhul, aga jutt käib ju Eestist! Millal meil asjad nii hulluks läksid, et on koguni genotsiidioht?
Eesti on demokraatlik riik, siin on täiesti toimiv praegune regulatsioon, see on meid rahumeeles hoidnud juba 30 iseseisvusaastat, ja miks siis nüüd on Eesti kohale kerkinud massimõrvade võimalus?
Eestis ei ole mingeid silmnähtavaid ega tunnetavaid arenguid selles suunas, et asi kipuks hulluks minema – isegi väidetav rassism on “vihaste valgete vasakliberaalide” (mustanahalise Abdul Turay tõlgendus) välja mõeldud. Meenutagem suvist katset luua Eestis BLM-ile taust, kus väideti, et kuna me oleme valged, siis me ka vastutame kolonialismiaja orjakaubanduse eest – see näitab probleemide importi, mitte nende olemasolu.
Kui ühes riigis on asjad nii hullud nagu Rünne väidab, siis on tegu kodusõja piiril maaga ja tuleb ilmselt kehtestada eriolukord ning demokraatiale eriolukorraga ajutiselt piir panna. Kui aga on tegu demokraatliku maaga, milliseks meie ühiskond ennast peab, siis pole siia küll vaja mingeid vaenukõneseadusi, mis piiravad üldisi vabadusi.
Ilmselt on nii mõneski naaberriigis, näiteks Rootsis, kus massimigratsioon on kohalikku kultuuritausta kaotamas, pinged tõesti kõrgel, aga siis on vaja lahendada migratsiooni- ja kultuuride kokkupõrke probleemid, mitte panna inimeste suud kinni, et nad probleemidest rääkida ei saaks. Lääne-Euroopa tausta pole vaja Eestisse importida ja siin seda probleemiks teha.
Rünne jätkab vasakliberaalidele nii omase võtte kasutamist – vihakõneseadus polevat sõnavabaduse piiramine. Aga alati kui midagi piiratakse või keelatakse, muutub mingi ruum sellest kitsamaks, ja vähimagi kahtluseta muutub ahtamaks ka sõnavabadus, kui välja ilmub vihakõneseadus.
Inimõiguslaste juttu ei maksa tõsiselt võtta ka seetõttu, et nemad ongi määratud ahistamist ja diskrimineerimist igas asjas nägema. Paraku on nad nii kitsa silmaringiga, et näevad ainust võimalust keelamistes – kui mingis Kolmanda maailma riigis võibki hõime lahutada, keelates mõlemal teineteisele lähenemise, siis demokraatlikus Läänes peaks pigem rõhuma ühiskonna eneseregulatsioonile ehk moraalile, mitte totalitaristlikele sammudele, mida vihakõneseadus kahtlemata on.
Eesti Inimõiguste Keskus ja Rünne isiklikult on vasakliberaalse ideoloogia teenistuses – kuigi inimõigused peaksid olema universaalsed, on keskus alati tagajalgadel püsti, kui valitsuses on konservatiivid, aga Kaja Kallas on neilt saanud massiovatsioonid. Inimõiguslastest on saanud poliitkomissarid, kelle silmis peavad inimõiguste tagamisega tingimata kaasas käima repressioonid.
Sama teemat jätkab ERR-is ka keegi Ülo Mattheus, kes liigitab EKRE agenda negatiivsete sõnumite eelistamiseks, mis tekitavat vaenukeskkonna. Taas on tegu vasakliberaali arusaamaga – kui rääkida näiteks massimigratsioonist ainult head ja mitte hoiatada sellega kaasneva halva eest, siis elabki riik varsti sisserändest tingitud granaadiplahvastuste ühiskonnas, nagu see on Rootsis.