22.02.2021
Ruuben Kaalep
Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Ruuben Kaalep andis täna üle arupärimise välisminister Eva-Maria Liimetsale, see sisaldas kaheksat küsimust, mis puudtavad Eesti poliitikat Hiinas.
Eelmisel nädalal Riigikogu ees käinud välisminister ütles muu hulgas oma kõnes, et nagu teiste riikidega, on Eestile äärmiselt tähtsad ka head suhted Hiinaga, et Eesti tunnustab ühe Hiina poliitikat ja seda ei ole plaanis muuta, ja nimetas Taiwani üheks Hiina piirkonnaks.
„Kahetsusväärselt välisministri poolt väljaöeldud seisukohad, eriti viitamine ühe Hiina poliitikale, võimaldavad tõlgendada Eesti positsiooni kui toetusavaldust Hiina Rahvavabariigi tegevusele oma võimu kehtestamisel põlisrahvaste üle ning põlisrahvaste enesemääramise õiguse kaitsmisest loobumist,“ ütles Kaalep. „Selline samm on selges vastuolus 2020. aasta 9. juulil vastu võetud välispoliitika arengukavas seatud eesmärkidega ja seaks sügava kahtluse alla Eesti välispoliitika väärtuspõhisuse.”
“Ajaloolisel Hiina territooriumil elab terve hulk erinevaid rahvaid ja praktiseeritakse mitmesuguseid usundeid. Erinevatele osadele sellest territooriumist pretendeerib mitu erinevat valitsust. Suurem osa territooriumist on Pekingis baseeruva kommunistliku Hiina Rahvavabariigi võimu all. Pekingi režiim on enda võimu kindlustamisel ja laiendamisel süstemaatiliselt rikkunud inimõigusi, põhivabadusi, rahvusvahelist õigust ja põlisrahvaste õigusi,” ütles Kaalep, tuues näiteks Tiibeti annekteerimise 1951. aastal ja siiani kestva rahumeelse vastupanu mahasurumise, usuvabaduse piiramise, usujuhtide vangistamise ning ümberrahvastamise poliitika; uiguuri tsiviilelanike vangistamise Xinjiangis asuvates koonduslaagrites, nende vägivaldse kohtlemise ja uiguuride enesemääramisõiguse takistamise; Sise-Mongoolia põliselanike õiguste takistamise ja rahumeelse vastupanu mahasurumise; Taiwanil asuva õigusjärgse Hiina Vabariigi valitsuse sõjalise sissetungiga ähvardamise ja korduvad sõjalised provokatsioonid; Hongkongi õiguste garanteerimisel võetud rahvusvaheliste kohustuste jõhkra rikkumise ja piirkonna allutamise keskvalitsuse võimule.
Küsimused olid järgmised:
-Milline teave on välisministeeriumil usu- ja veendumusvabaduse ning põlisrahvaste õiguste olukorra kohta Hiinas?
-Mil viisil mõjutab ühe Hiina poliitika Eesti välisministeeriumi tegevust ja välispoliitika arengukava täitmist?
-Milliseid detailseid samme kavatseb Eesti astuda, et juhtida tähelepanu Hiina Rahvavabariigi poolt toime pandud rahvusvahelise õiguse rikkumistele, omistades neid konkreetsetele toimepanijatele, nagu näeb ette välispoliitika arengukava?
-Milliseid välispoliitika arengukavas sõnastatud tõsiseid tagajärgi näeb välisministeerium ette Hiina Rahvavabariigile, arvestades Hiina Rahvavabariigi rahvusvahelisi kohustusi rikkuvaid 2020. aastal Hongkongis kehtestatud seadusi?
-Milliseid meetmeid kavatseb Eesti rakendada, et toetada poliitiliselt ja materiaalselt riike, kes on langenud Hiina Rahvavabariigi poolse agressiooni ohvriks, sealhulgas Hiina Vabariik (Taiwan) ja Tiibet?
-Kuidas võimaldab ühe Hiina poliitika Eestil seista põlisrahvaste õiguste, sealhulgas enesemääramisõiguse eest Tiibetis, Xinjiangis ja Sise-Mongoolias?
-Kas Eesti nõuab välispoliitika arengukavas seatud eesmärkidest lähtudes ühepoolselt või rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu Hiina Rahvavabariigi võimudelt Xinjiangi ümberkasvatuslaagrites hoitavate uiguuride viivitamatut vabastamist?
-Kas Eesti nõuab usu- ja veendumusvabaduse eest seismise nõudest lähtudes ühepoolselt või rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu Hiina Rahvavabariigi võimudelt Tiibeti XI pantšen-laama Gedhun Choekyi Nyima viivitamatut vabastamist?