23.02.2021
Kui te veel mu nime suhu võtate, kaeban teid Kaja Kallase vihakõneseaduse alusel kohtusse! (Foto: Scanpix)
“Lugesin just Malle Pärna arvamusartiklist (https://uueduudised.ee/arvamus/malle-parn-liberaalid-on-meie-ainsad-kirglikud-vihakonelejad/ vaadatud 23.02.2021), et meie libaliberaalse tsunfti arvates (keeldun seda seltskonda kutsumast liberaalideks, sest see solvab klassikalisi liberaale, kes on raudselt praeguste „liberaalide” surmavaenlased):
„Vihakõne on alati seotud inimese mingite arvatavate või tegelike tunnustega, nagu sooidentiteet, usutunnistus, etniline või rahvuslik päritolu, nahavärv, puue, seksuaalne orientatsioon. Vihakõne ei ole see, kui ütled kellelegi midagi halvasti või kedagi sõimad, sest arvad, et ta on rumal või halb inimene. Igaühte võib täiesti rahulikult kritiseerida või sõimata, ilma et tegemist oleks vihakõnega, kuni see pole seotud loetletud tunnustega.”
Kahjuks ei ole inimene, kes tegutseb materiaalses maailmas, tunnustevaba olend. Või siis tunnustega olend, kes suudab endalt heita tunnused sama elegantselt kui d’Artagnan oma õlgadelt ratsakeebi. Võib-olla kellegi fantaasiates on inimene ja tema tunnused eraldi, aga fantaasiad ei ole tegelikkus. Meie tunnused, kuhu alla käivad ka grupitunnused, on jagamatu osa meist.
Tunnused ei ole nagu kommid karbis, vaid nagu suhkur kohvi sees. Nagu tugevalt segunenud suhkur kohvi sees. Ütleme siis, nagu suhkrusiirup kohvi sees. Kuigi isegi kommid karbis mõjutavad karpi. Lapsena olen ma magusaid kommikarpe lakkunud küll ja küll. Ning kui veel temperatuuri tõsta, nt jätta kommikarp päikese kätte, siis jätkub magusat karbilakkumist kauemaks.
Aga oletame, et libaliberaalidel on õigus. Leian mina siis inimese, kes mulle ei meeldi (kui rangelt tunnustevaba eraisik) ning asun teda sõimama, mis olevat ka edaspidi igati seaduslik. Ütlen talle: „Sa oled loll ja paha!” Kõik oleks nagu korras või kuidas? Oletame aga, et ma sõimasin naist. Turvakaamerate salvestised ja tunnistajate ütlused kinnitavad, et ma olen paadunud sõimaja. Olen minevikus sõimanud ka mehi. Nende puhul kasutasin lauset: „Sa oled rumal ja halb!” On selge, et „loll” on krehvtisem ja solvavam sõna kui „rumal”. „Paha” on kõnekeelsem ning seetõttu madalamas kõnepruugis kui „halb”.
Tekib küsimus: miks sõimasin ma naist veidi teistsuguste sõnadega? Miks ei kutsunud ma teda rumalaks ja halvaks? Kas kuskilt imbus sisse grupikuuluvus? Kas tegemist võis olla millegagi, mis käib müstilise sõna „sooidentiteet” alla? Mis asi on sooidentiteet? Kuidas see eristub soost? Ei, ma ei taha vastust. Ma tean, kuidas libaliberaalid mõtlevad ja see ajab mind iiveldama.
Minu mõtiskluse tuum: mitte ühtegi inimest ei saa vaadata lahus tema tunnustest. On olemas tunnuseid, mis moodustavad grupikuuluvuse. Seega saab absoluutselt iga (!!!) solvangut tõlgendada ka kui grupi solvamist. Ehk siis, vajaduse korral on absoluutselt iga solvang vihakõne või vaenukõne või muu sama asja tähendav sünonüüm. Kui vihakõne seadus vastu võetakse, siis uskuge mind, neid vajadusi tuleb.
Libaliberaalidele meeldib kohutavalt sõna „kosmopoliit”. Ainult et… kosmopoliit võib olla kahte moodi. Algses tähenduses vast ikkagi ainult ühte moodi. Klassikaline kosmopoliit säilitab alati oma algsed grupitunnused ning austab neid üliväga. Kosmopoliitsus on lihtsalt nagu uus trepiaste.
Klassikaline kosmopoliit on kosmopoliit nii nagu seda olid puuderdatud parukates aadlikud. Reisiti ju teistesse riikidesse ning saadi seal pingutuseta hakkama, sest osati palju keeli ja tunti teistsuguseid tavasid. Ometi teadis selline isik ülihästi, kes ta on ja mis on ta emakeel. Libaliberaalide kosmopoliit on inimene, kellelt võetakse ära tema tunnused või pügatakse need murust madalamaks. Sellisele kodutule, kultuuritule ja juurtetule prükkarile kleebitakse näkku silt „kosmopoliit”. Vaidlen sellele määratlusele vastu! Vaidlen vastu püüdele tekitada selline hingetu olend!
Tahtsin ka kirjutada, et pärast surma saame mõnusalt tunnustevabaks. Kahjuks tajus kummituste kogukond mu vihamõtet ning kaebas mu enda solvamise pärast juba kohtusse. Nad väidavad, et neil kui kummitustel on ühiseid tunnuseid. Isegi ühine identiteet, mis on aastatuhandeid vana ehk vanem kui paljud muud nn identiteedid. Jah, kui vana on seksuaalne orientatsioon? Tean, et Louis XIV vennal oli meessoost armuke, kuid homod need mehed ei olnud, sest homoseksuaalset identiteeti ei olnud ju olemas!
Kummitused on kõik jäised, läbipaistvad, kurvad, ängis ja surnud. Ehk siis, neil on palju puudeid. Suurim puue on vast surm? Kummituste ideaalne kinnisvara on rõske keskaegne kindlusloss. Kodus ei vaja kummitused võtmeid, sest nad imbuvad läbi seinte. Minu salvavat lauset ühele kummitusele: „Sul pole isegi võtmeid!” tõlgendati kui vihakõnet. Kurat!
Kuradite kogukond annab teada, et nende nime kasutamine kui sõimusõna on vihakõne. Parem vaikin.”
23.02.2021 Anno Domini
Piret Kivi
2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.
1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.
2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.
3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.
4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).
5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.
6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.
9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.
11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.
12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.
13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).
14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.
15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.
16. Kunder, Juhan 1985. Ahjualune. Tallinn: Perioodika.
17. Bisset, Donald 1979. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: „Eesti Raamat”.