25.02.2021
Jaak Valge
EKRE Riigikogu saadik Jaak Valge ütles Tartus peetud aastapäevakõnes, et on arusaamatu, miks president ja valitsus Vabariigi aastapäeva tähistavad – ilma selle riigita oleks nende multikultuurne unistus lihtsamalt käes.
“Head aatekaaslased! Tähtpäevad on selleks, et kinnistada, luua või taasluua oma identiteeti, mõelda sellele, mis meie kujunemise teel meile oluline on olnud. Sel puhul me vaatame minevikku. Aga vaatame ka tulevikku.
Minevikku vaadates on 24. veebruar 1918 ilmselgelt meile kõige olulisem kuupäev. Ilma Eesti Vabariigita ei oleks Eestit, vähemalt tänasel kujul mitte. Ehkki me oleme meie maal aastatuhandete vältel rahvana kujunenud, oleksime me 20. sajandil ilma oma riigita, ilma meie rahvusriigita hääbunud.
Tõsi, meil oleks siin Eesti päritolu inimesi, kes kodukeelena räägiksid eesti keelt. Meil oleks siin eesti kogukond Eestis, kõrvuti teiste kogukondadega. Meil oleks multikultuurne ühiskond Eesti territooriumil. Just sarnane multikultuurne ühiskond, mis on 21. sajandi vasakliberaalse poliitika lõppsihiks.
Meile on Eesti Vabariik oluline, aga nüüd pean ütlema, et ma ei saa aru, miks tänased vasakliberaalid, sealhulgas tänane valitsus ja president, meie riigi aastapäeva tähistavad, sest ilma 24. veebruaril 1918 sündinud Eesti Vabariigita oleks neil oma multikultuurne siht ju käes! Ammu käes. Just Eesti Vabariik on olnud selle saavutamisel segav tegur!
Ent katsun pigem positiivselt mõelda ja loota, et tegelikult on ka meie vasakliberaalsed poliitikud ikkagi südames eesti identiteediga või vähemalt kunagi tulevikus räägivad pisut piinlikkust tundes nii, nagu ekskommunistid praegu -, et nad olid eesti rahvuslased, kes õõnestasid vasakliberalismi seestpoolt.
Aga teiseks on tähtpäevad vajalikud tulevikuvaateks, sest tulevikku ei saa olla minevikuta. Minevik kõneleb meile seda, milleks oleme võimelised tulevikus.
Üleeile 103 aastat tagasi ehk 22. veebruaril 1918, mil kommunistide võim Tartus kokku varisema hakkas, alustas taasilmumist Tartu ajaleht “Postimees”, mis oli kolm kuud keelatud olnud. Ehk teisisõnu – enne kui tuli iseseisvus, tuli sõnavabadus. Tõde teeb meid vabaks, vabadus ja iseseisvus on aga mõlemad ühiskonna loomulikud olekud.
Tsiteerin täna 103 aastat tagasi ilmunud Postimeest: “Seistes kesk aegade tuulekeerdu, ei tea meie veel kindlasti, missugune tulevik kujuneb meile, kuid meie teame üht: mis iial ka juhtuks Eestis, Eesti demokraatlik rahvas peab truuks jääma neile demokraatlikele põhimõtteile, mille läbi meie alati oleme püüdnud parandada oma põlve!” Iseseisvus tähendab demokraatiat, see tähendab ise otsustamise vabadust oma saatuse üle. Vabadust ei saa aga olla ilma sõnavabaduseta.
Need mõtted on täna olulised. Väga olulised. Sest ka täna peame kõigi vahenditega vastu seisma meid ähvardavale sõnavabaduse piiramisele, ning nõudma oma ühiskonnale õigust otsustada oma saatuse üle ise, kaasa arvatud õigust otsustada rahvahääletustel. Need on väga tõsised võitlused, mida me justkui uuesti nüüd, 103 aastat hiljem uuesti võitlema peame.
See on võitlus õiguse eest rääkida tõtt meie endi poolt valitud sõnadega, see on võitlus Eesti demokraatia eest ja ka võitlus Eesti iseseisvuse eest. Ning lõpetaksin mõttega, mille 103 aastat tagasi kirjutas meile “Postimehe” peatoimetaja: “Tõsistel silmapilkudel leitagu üksteist, tõsine seisukord kohustagu meid suuremeelselt talitama!” Nüüd ongi taas tõsine silmapilk. Elagu Eesti!”