Kommunistist inimõiguslaseks jõudnud Rait Maruste õigustab vihakõneseadust stalinismi aegade abil

ERR-is on vihakõneseaduse teemal sõna võtnud Rait Maruste ja nagu arvata võibki, siis selle kommunistist inimõiguslaseks saanud mehe sooviks on see seadus iga hinna eest läbi suruda.

Maruste ütleb vaenukõne kriminaliseerimise kohta: “Pealegi hindame juba asja, mida keegi veel näinudki pole.” Paraku pole Eesti ühiskond näinud ka põhjust, miks seda üldse vaja on – peale Brüsseli nõude.

Loo autor lähtub oma argumentides sellest, millele on paljud juba tähelepanu juhtinud – aluseks võetakse kas karmis Kolmandas maailmas või üldse ajaloos juhtunud kuriteod ja nende põhjal otsustatakse ka liberaalses Euroopas suid sulgema hakata.

Nii väidab Maruste: “Kõige reljeefsemad näited peaksid olema kõigile tuttavad Teise maailmasõja aegadest, kui vaenati juute, mustlasi, kommuniste jne. Alles hiljaaegu tehti sama moslemitega Balkanil jne.”

Puudu jääb veel vaid põhjendusest, et Eestis on vihakõneseadust vaja selleks, et ennetada Pol Pothi ja punakhmeride kuritegude kordumist Eestis. Maruste ilmselt ei tea samas, et kuigi Balkani sõdades olid kõige verisemad serblased, alustas etnilist küüditamist siiski bosnia moslemist kindral.

Maruste õigustab vihakõneseadust koguni sellega, et kutsub appi Stalini: “Nähtusena peaks ju vaenamine olema tuttavad ka meile, eestlastele, kui meenutada lähiminevikku, mil köeti üles klassiviha, vaenati kodanlikke natsionaliste või kulakuid ja külakurnajaid. Olemuselt on need samad grupivaenamise näited.”

Millegipärast ei soovi vihakõneseaduse toetajad kommenteerida seda, miks neid on kõige rohkem vaja liberaalses Lääne-Euroopas – üldtuntud serveeringu järgi peaks ju Lääne ühiskond olema eeskujuks kõigile. Rootsi, Saksamaa, Prantsusmaa, riigid, kus on liberaalsed vabadused valla päästetud; kus kahel käel võetakse vastu migrante; kus feminism ja geiagenda õitsevad jne, on ühtäkki ohuallikateks muutunud.

Mis on siis liberalismiga lahti, miks aastakümneid selles elanud Lääne inimesed siis sallivad pole ja vihakõneseaduse ikka vaja on? Ütleb ju Maruste: “Et seda vaenamist tagasi hoida, on enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides (näiteks Belgias, Taanis, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Iirimaal, Lätis, Hollandis, Portugalis, Rootsis jt) verbaalne vaenamine kriminaliseeritud.”

Maruste võiks analüüsida hoopis seda, miks vihakõneseadusi vajab just Lääs ja miks on probleemid seal tekkinud, et asjad koguni nii hullud on, nagu allpool kirjas.

“Kord tekkinud või tekitatud ja liikvele läinud vaen, sallimatus, ja rassism ja võõraviha on irratsionaalne ja plahvatusohtlik sest ülesköetud emotsioonid ja hoiakud on kerged arenema kontrollimatuks vägivallaks,” kirjutab Maruste. Sobiks ehk rohkem Lõuna-Sudaani kui Eesti kohta.

Marustelt ei tasu oodata seda, et ta tunnistaks – kui vihakõneseadust üldse vaja on, siis sellepärast, mida Euroopa endaga on teinud.

Massimigratsioon on toonud Lääne-Euroopasse terrorismi, sisserändetaustaga organiseeeritud kuritegevuse, kultuuride kokkupõrked ja ühiskonna takerdumise migrantidega kaasnevatesse probleemidesse. Vihakõneseadust on vaja selleks, et neist probleemidest keegi avalikult ei räägiks ja hukatuslikku poliitikat saaks jätkata. Ehk siis kardab Lääs, et inimestel saab toimuvast kõrini ja nad hakkavad protestima – siis saab vihakõneleja sildi külge panna.

“Inimloomuse tume pool pole kuhugi kadunud, ta pulbitseb kaane all ja võib isetahtsi või oskuslikul ja varjatud tagant tõukamisel vallanduda ka seal, kus me seda oodatagi ei oska või arvame, et see meile omane ei ole,” kirjutab Maruste, mis tekitab tunde, et need sõnad käivad just temasuguste vihakõneseaduse soovijate kohta.

Maruste on kokku pannud pika loo, kuid tõmbab sellele siiski ise vee peale. “…siis lööb lõkkele “kui on must siis näita ust” suhtumine,” kirjutab ta. Üksainus ammune fraas on argument, millele Eesti vasakliberaalid ehitavad üles terve oma sunnimehhanismi – sest tegelikult ju siin mingit vajadust vihakõneseaduse järele pole. See vajadus imporditakse siia.

“Igal juhul oleks ka meedial mõistlik oodata pakutav tekst ära ja alles siis hakata arvama. See aitaks vältida hoiakute põhiste emotsioonide võimandamist,” soovitab Maruste.

Miks oodata, kui justiitsminister Maris Lauri on isegi vangistusaja pikkuse ehk kuni kolm aastat paika pannud?