Rootsis kaovad Bullerby lastele turvalised väikelinnad ja asemele tekivad no-go-tsoonid: Pariis ei tähenda enam armastust ja šansoone, vaid sildadealuseid migrantide telklaagreid; Vahemere ääres päikest nautides pole enam kummaline, kui randa sööstab musti mehi täis paat – see on tänase Euroopa “uus normaalsus”. Ja muidugi on selle peamiseks tunnuseks täies relvis sõdurid ja politseinikud tänavatel – Prantsusmaa hoiab igapäevaselt väljas 110 000 meest.
Eesti teles näidati kord intervjuu Rootsis elava eestlannaga, kes väitis, et tema kodukohas on turvaline – “Aga vaata seal,” osutas ta naaberlinnaosa poole, “seal juhtus küll jube lugu…”
See viimane näide on selle kohta, kuidas inimesed harjuvad. Ühel hetkel elati turvalises paigas, kus noored naised, lapsed ja vanurid võisid julgelt tänavatel jalutada, nüüd aga peab tütrele kooli autoga järgi minema, sest muidu ei pruugi ta võõraid täis linnas tervelt koju jõuda.
Multikultuurseks muudetud riikide inimesed meenutavad vanu häid aegu igatsusega, aga lepivad sellega, et need enam tagasi ei tule, aktsepteerivad paratamatust ja sööstavad oma kodukoha avalikku ruumi, mis võib tähendada gängide arveteõiendamisest tingitud granaadiplahvatusi, röövimist või vägistamist, või islamisti kaubikusõitu kõnniteel. Inimesed kohanevad isegi rindelinnades ja seavad oma elu reaalsuse järgi.
Võib vandenõuteooriana tunduda, aga sellist ühiskonda vasakliberaalid teadlikult just loovadki. Algul rõhutakse inimeste südametunnistusele, et Kolmanda maailma õnnetuid on vaja aidata, sealhulgas ka neile peavarju pakkudes; kui ühiskond on sellega nõustunud, ujutatakse maa kiiresti võõrastega üle, ja kui teistsugusest kultuurist tulijad riigi ebaturvaliseks muudavad, on juba hilja midagi muuta.
Põliselanikud lepivadki sellega, et maailm on muutunud, “areng” on toimunud ja midagi enam tagasi ei saa. Ehk nagu Rootsis, kus kohalik araablaste partei soovitab “rassistlikel” rootslastel juba mõni teine riik otsida, sest nemad on reaalsus, mitte mälestused turvalisusest.
Eestis on selline minnalaskmismeeleolu juba kõvasti tuntav – eriti just nooremad väidavad tõsimeeli, et maailm lähebki seda teed ja meie peame harjuma. Ehk siis meie peame olema vabatahtlikud tapale viidavad, andes teistele võimaluse sellest pääseda.
Asi on nii karm, et isegi ei üritata enam sellistele arengutele vastu seista. Jah, maailm muutub, aga iga ühiskond saab neid protsesse leevendada, hoida kõige jõuga seda, mis väärib hoidmist – meil paraku levib arvamus, et mida varem meid alla neelatakse, seda parem, sätimegi ennast maailma soolestikus ilusasti sisse.
“Uue normaalsuse” edendamine käib aktiivselt ka homoseksualismi normaliseerimise kaudu. Objektiiv on avaldanud homoagenda eestvedajate strateegilisi plaane, millest nähtub, et propagandat tehes lähtutakse teadlikust harjutamisest – esmalt kujutatakse homosid tagakiusatutena, et panna inimesed neile kaasa tundma; edasi aga laiendatakse ajupesu sinnamaale, et inimestel tunduks, nagu homoseksuaalsus oleks tavaline, alati olemas olnud ja normaalne. Inimesed unustavad ajad, mil parkides jalutasid isad-emad paljude lastega ning võtavad normaalsena nii agressvseid homoparaade kui ka kusagilt hangitud lastega geiisasid.
Selline “uute normaalsustega” harjutamine käib tõsiselt ja igapäevaselt, aluseks see, et inimene võtaks maailma muutumise, mis suunas see ka ei läheks, paratamatuse tunnetusega omaks. Kahjuks lähevad inimesed, eriti noored, kellele meeldivad muutused ja kes ei oska vahet teha heal ja halval arengul, sellega kaasa. Või nagu kirjutas kord üks teismeline kommentaariumis, et Lääne-Euroopa elu olevat vähemalt põnev – kusjuures pidas ta silmas terroriakte Brüsselis.
Praeguses maailmavaatelises konfliktis, mis toimub ägedalt ka Eestis, on just rahvuskonservatiivid need, kes küll mõistavad maailma muutumist, kuid üritavad iga hinna eest säilitada seda, mis on hoidmist väärt. Teised lähevad maailma tõmbetuultega kaasa, neile on nii Eestimaa loodust hävitav Rail Baltic kui ka üha arvukamalt saabuvad Aafrika “tudengid” maailma areng – nad ei suuda vahet teha edumeelsel arengul ja üle maailma pühkival laastamiskultuuril.
Inimeste harjutamisele “uute normaalsustega” tuleb täiel raual vastu seista, muidu leiame ennast peagi kaelani laukas, kus pole all seda pinnast, mille annavad senised traditsioonid ja ajalugu.