Marianne Mikko kirjutab ERR-is f-tähe hirmust, samas aga on probleemiks hoopiski mf-vastumeelsus.
Ehk täpsustatult – Mikko võtab jutuks feminismi, meeste seas aga tekitab vastumeelsust hoopiski marufeminism, mis väljendub mitte kahe sugupoole võrdsuse nõudmises, vaid otseses meeste vihkamises, mida teatud ideoloogid igati õhutavad.
Naisõiguslus, mis tagab võrdse palga võrdse töö korral, võrdse kohtlemise ja muud sellist, on igati omal kohal. Kui aga naistest saavad kisendavad fuuriad, nagu oli see kord naiste marsil Tallinnas, kus uhked võitlevad naised marssisid ükskõikselt mööda kindaid müüvast memmest, siis tuleb tõesti meestele ka f-tähe hirm.
Läänes on sageli näha, kuidas marufeministlikud aktivistid sõna otseses mõttes inimesi terroriseerivad (Kavanaugh` juhtum), karjudes neile näkku, nende liikumist takistades ja neid endast välja viia soovides, et nood kasvõi tõukaksid mõne naise kõrvale – siis saab süüdistada maskuliinses vägivallatsemises.
Ka liikumist MeToo on paljud tuntud naised (sealhulgas näitlejanna Catherine Deneuve) süüdistanud naisõigusluse viimises meeste vihkamise tasemele, ahistamiseskandaalide õhutamises seal, kus neid polnud ja veel paljudes liialdustes. Marufeministid on unustanud, et meeste ja naiste võrdsus ei tähenda nende vastandamist, aga just see ongi feminismi suurim siseprobleem.
Feministid unustavad, et väga paljud naised tunnustavad vabatahtlikult traditsioonilisi soorolle ega pea diskrimineerimiseks seda, kui nad peavad rohkem lastega tegelema või köögis askeldama, samas kui mees hoolitseb auto korrasoleku eest või kaevab aiamaad. Võib ka teistpidi, aga ilmselt eelistab enamik naisi peale tööd süüa teha, mitte karburaatorit lahti võtta.
Marufeminism ei suuda naisi kaitsta, sest see tekitab igas mõttes vaid pingeid juurde. Lääne-Euroopas ei saa feministid hakkama mosleminaiste kaitsmisega, sest endil jääb jõust väheks, mehed aga on naisõiguslusest eemale peletatud.
Kui paljud mehed läheks naiste õiguste nimel peetava võitluse käigus Marianne Mikkoga koos luurele?