“Hulk aega tagasi tekkis plastiuurijatel mõte – asendame keemilise täitekomponendi millegi taimsega. Tulemus oli tavaplasti meenutav materjal. Natuke kehvemate omadustega kui nn. “klassikaline”, aga see-eest reeglina odavam.
Lisaks oli sel plastmassil üks huvitav omadus – looduses jagunes (mitte et lagunes!!) ta ära. Jagunes väga paljudeks nanoosakesteks. Palja silmaga vaadates jäi petlik mulje, et lagunes. Sellest sai ta ka oma nime – biolagunev plast, biolagunev kile.
Lisauuringutel tegid teadlased kindlaks, et selle laguprodukt – plasti nanoosakesed – on loodusele palju ohtlikumad ja kahjulikumad kui tavaplast. Neid on väga-väga palju ja nad tungivad kõikjale, isegi raku sisemusse. Nagu nanoosakestel ikka kombeks on.
Avastus olekski jäänud niisama, kui seda ei oleks üles korjanud Tema Kõrgeausus Raha, kes haistis siin raha lõhna, haistis võimalust konkurentidele – tavaplastile – “ära teha”. Ta palkas reklaamifirma(d) biolagunevat plasti reklaamima. Ta palkas PR-firma(d) ajupesu tegema. Need omakorda selle tarbeks rohelisi värbama. Mõnda rohelist või võimukandjat võidi ka “määrida”. Biolagunev kile ikkagi! Biolagunevad kilekotid! Ei mingit looduse reostust, laguneb täielikult! Kes ei usu, vaadaku oma silmaga!
Ja paljud rohelised läksidki õnge. Asjasse süveneda nad ei viitsinud, loosungliku mõttemaailmaga oldi harjunud – kogu aeg ju loosungite all ja mõttevabalt tegutsetud. Reklaamifirma(de), PR-firma(de) ja lollitatud roheliste vali hääl mattis plasti tegelikust ohtlikkusest rääkivate teadlaste hääle. Biolagunev kile läkski laia kasutusse.
Pärast turuosa haaramist vajadus PR-firma ja roheliste klakööride järele kadus. Nüüd võis ka tõde tasapisi välja tulema hakata – keda see enam segas. Tema Kõrgeausus Raha oli saanud rammusa maugu ja roheliste maine järjekordse paugu. Selgus kurb tõsiasi: paljud rohelised ei olnud kummardanud mitte rohelist puulehekest, vaid hoopis rohelist paberilehekest! Vastasleeris olevaid, rohelist puulehekest kummardavaid ja biolaguneva plasti reaalsest ohtlikkusest rääkivaid rohelisi oli olnud õige vähe.
Kurb! Aga samas loogiline – oma peaga mõtlemine ongi raske ülesanne. Loosungitega vehkimine on lihtsam. Veel kurvem, et see on ainult üks näide, kuidas rohelised on kahte leeri jagunenud – rohelise puulehekese ja rohelise paberilehekese kummardajateks! Asi ei näita paranemise märke, sest nii rohelise puulehekese kummardajad kui ka rohelise paberilehekese kummardajad kutsuvad endid “rohelisteks”. Kuigi rohelise paberilehekese kummardajad tuleks nende loodusvaenuliku tegevuse eest “allavett lasta” ja roheliste tiitel ära võtta.
Selleks aga tuleb nende vahel vahet teha. Lisaks aidata neil endil seda teha, neil endil endas selgusele jõuda. Mõnel juhul on see lihtne – kes kasutab stampe ja kes mõtleb oma peaga. Mõnel juhul aga keeruline – Tema Kõrgeaususe Raha poolt palgatud ajuloputusfirmad on samuti tasemel ja roheliste oma huvides ära kasutamine ahvatlev ning väga-väga tulus tegevus. Pisut lihtsam on lähtuda vanasõnast: seal, kus liiguvad suured rahad, seal liiguvad ka suured sulid.
Antud kontekstis – kui kusagil saadakse mingi rohelise agenda abil megasuuri kasumeid või selgeid turueeliseid, on asi enam-kui kahtlane. Reeglina on sellise “rohelise äri” toetajad rohelise paberilehekese kummardajad, mitte rohelise puulehekese kummardajad. Teadvustavad nad seda siis endale või mitte.
Toon ühe näite veel. Jalajälg looduses contra CO2 kvoot. Nii mõnigi CO2 vähendamise nimel tehtav tegevus hoopiski suurendab “jalajälge”. Tuule- ja päikeseelekter ei ole sugugi nii rohelised, vähemalt “jalajälge” vaadates, nagu näidata püütakse.
Päikesepaneeli utiliseerimine on kallim kui uue tootmine – palju ohtlikke ja mürgiseid komponente! Suur jalajälg! Aga CO2 kvoot on börsil noteeritud, toob ülikasumeid, “jalajälg” aga mitte.
Quo vadis, rohelised? Vana viisi igal juhul enam ei saa – rohelise paberilehekese kummardajad tõmbavad ka ülejäänud rohelisele liikumisele tasapisi, kuid kindlalt, vee peale!”
Heino Harju