„See on kinnisidee, mis on mind painanud viimased kolmkümmend aastat. Tean, et minu mõjukatest mõttekaaslastest need, kellest asi oleneb, on valvel ja tegutsevad õigel ajal ja õiges kohas. Mina üksnes teeksin, kui oleksin, aga ma ei saa vaiki olla. Soovin, et keegi saaks minu mõtteavaldustest julgustust.
Minu jaoks on suur mõistatus see, kuidas Eesti ajalugu on mõjutanud üks eksikombel poliitikasse sattunud isik oma mõtteavaldusega 1994. aasta jõulude aegu. Küllap pühademeeleolu mõjul maailmale paisatud riigireeturlikust ettepanekust mitte järgida läbirääkimistel Venemaaga Tartu rahulepingujärgset riigipiiri, haarasid kinni moskvameelsed Eesti poliitikud. Nad olid seda ilmselt ammu oodanud, kuid targu ise mitte esimesena seda teinud.
Nii hakati hoolega meie riigilaeva karile juhtima. Kus on siin see „talupoja tarkus“? Kas Vargamäe Andres pidi heanaaberlike suhete nimel Pearule andma oma põllumaadest parima tüki, et aga Pearuga hästi läbi saada ja oma turvalisuses kindel olla? Miks me ei soovita grusiinidel ja ukrainlastel sama teha, mida ise teeme? Loobuda oma kodumaa 5,2% maa-alast ja vähemalt 100000 kodaniku ning nende järeltulijate kodudest ja varadest Eesti Ingeris ja enamusel Petserimaal ning pakkuda neid oma soovil ebasõbralikule naaberriigile.
Imestust tekitavad mõned meie kõrgelt hinnatud ajakirjanikud, kes päevast päeva lihvivad arusaama, et nn. uus piirileping on Eestile ütlemata kasulik. Ühtki näidet toomata, kordavad nad kunagise tuntud papagoi Ara kombel seda väidet, mida õnneks on asunud uskuma ka Riigiduuma saadikud ja nende pealik ise. Ühele venelasi kiusavale NATO väikeriigile ei saa taolist kinki ometi teha.
Kuidas selgitada, et EV põhiseaduse minu poolt lõputult korratud idapiiri paragrahv 122 on aamen kirikus ega kuulu vaidlustamisele. Vaid rahvahääletus saab seda seaduspügalat kustutada või muuta. Kuni seda pole tehtud, pole kellelgi õigust sel teemal riigireeturlikku juttu ajada ja Eesti moonutatud ebamääraseid maakaarte sirgeldada.
Muide, Eesti ukrainlased tõstsid kohe kära, kui meie kooliõpikutes oli nende kodumaa piir Moskva juhtnööride järgi trükitud. Meil pole seni ükski autoriteet Eesti õige maakaardi teemal sõna võtnud, miks? Kaasajal olen vist ainult ühest mälestusteraamatust õige EV maakaardi leidnud, aga nii peaksid kõik Eesti maakaardid välja nägema.
Kuidas saaks nii, et kõrged õiguskaitseorganid võtaksid järgida EV Karistusseadustiku paragrahvi 232, mis ütleb sõnaselgelt,et riigi territoriaalse terviklikkuse rikkumine on ränk kuritegu – riigireetmine. Kui aga Riigikogu väliskomisjoni esimees, välisminister ja üks eurosaadik kutsuvad vahetpidamata uue piirilepingu ratifitseerimisele, kostab vähe vastuhääli. Seadus näeb EV lammutajatele ette eluaegset vanglakaristust, aga miks seda ei pöörata täitmisele? Kas meie erakond saaks palgata tippadvokaadi, kes algataks kohtuasja, mis EV huvides lööks korra majja?
Kui asi minust oleneks, teeksin seda, mis on korratud minu mõttekaaslaste poolt varemgi. Ammugi oleks aeg tagasi võtta 18. veebruaril 2014 välisministri poolt pandud allkiri alandavalt loovutuslikult uuelt piirilepingult. Ka on vaja esitada kindlasõnaline diplomaatiline kiri Venemaa Föderatsioonile nõudega lõpetada EV ida-alade okupeerimine ja annekteerimine. Teha seda korduvalt kuni tulemuse saavutamiseni.
Samas tuleb selgitada maailmale, et pole tegemist territoriaalsete nõudmiste, vaid meilt anastatud maa-alade õigustatud tagasiküsimisega. Eesti tegeleb ÜRO Julgeolekunõukogus häälekalt Ukraina territoriaalse terviklikkuse kaitsmisega, aga meie erakonna käed on selles suunas lühikesed. Küll võiks soovitada meie Brüsseli mehele, et ta seal sobival ajal Eesti kasuks kostaks.
Kui meil puudub usk EV territoriaalse terviklikkuse taastamisse, siis võtkem eeskuju Jaapani Keisririigilt, kes ei ole nõus ühelgi tingimusel loovutama jalatäitki maad Venemaale tema poolt anastatud põhjaterritooriumeil. On keisririigil aega, on seda meilgi – jaapanlastel on sajanditepikkune riigikogemus.“
EKRE liige Osvald Sasko, küüditamispäeva eel 20.03.2021