Kas keegi võtab kunagi vastutuse koroonahukkunute eest?

Viimase ööpäevaga suri 12 koroonasse nakatunut, enne seda kümme, veel päev varem seitse – pandeemia ajal võib seda paratamatuseks pidada, aga kunagi tõstatub ehk küsimus, et kas saanuks neid elusid õigeaegsete meetmetega päästa?

Nii kirjutatakse uudistes sellest, kui jube olukord avanes kontrollijatele Halliste hooldekodus – see on asi, mida saanuks ennetada. Ilmselt pole see ainult praeguse valitsuse süü, kuid mida päev pandeemiat edasi, seda rohkem vastutab toimuva eest Kaja Kallase valitsus.

Eriti hõõguvad söed kogunevad tervise- ja tööminister Tanel Kiige pea kohale, kes oli sotsiaalminister ka eelmises valitsuses ning on seega ka koroona leviku, samuti pikalt sotsiaalsüsteemi eest vastutav olnud. Ta vastutab vähemalt kaudselt ja ka moraalselt koroonaohvrite eest.

Sellisest vastutusest pole tänases Eestis veel räägitud, aga paljud on ju kaotanud oma lähedasi ja küsivad – kas seda oleks saanud ära hoida? Paljudel juhtudel ehk mitte, eriti kui koroona võimendas olemasolevad tervisehädad, aga kui juhtub nii, nagu Hallistes, peab keegi vastutuse võtma.

“Lahkunu oli pandud oma voodisse ning selleks, et ta sealt välja ei pääseks ega kukuks, oli voodi ette lükatud diivan. Teise patsiendi madrats oli tõmmatud põrandale ja hoolealune sellele lamama pandud. Niimoodi lamades ei suuda nõrgaks jäänud inimene end püsti ajada ning pole kukkumisohtu. Haigele oli jäetud klaas veega aknalauale, kuid sinna ei oleks ta ulatunud,” kirjeldab BNS olukorda Halliste hooldekodus.

Tundes Reformi- ja Keskerakonna poliitikuid võib öelda, et vastutust nad ei võta, nende silmis oli see “vääramatu jõud”. Aga inimesed surevad ja just praeguse valitsuse võimu ajal. Võib-olla oleks sama olukord olnud ka eelmise valitsuse jätkates, aga üks on kindel – ka praegune valitsus saanuks midagi paremini teha. Tegematajätmisi ja valearvestusi aga tuleb üha rohkem esile.

Valitsus ei tee ka praegu midagi tõhusat. Nädalavahetustel on valitsuse poolt vaikus, peaminister puhkab, et mitte läbi põleda, tema asendaja ilmub välja harva nagu kummitus, president suusatab looduses, ka terviseminister on vait – inimesed aga surevad.

Ilmselt ei osanud Kaja Kallas ka oma halvemates unenägudes näha seda, et tema triumfiaalsest tõusmisest peaministritoolile saab selline läbikukkumiste jada, et ta peab vastutuse eest küll haigevoodisse, küll läbipõlemise vältimisele, küll valitsuse “pikkadele koosolekutele” põgenema.

Kehvemas seisus on siiski Tanel Kiik, kes ongi sõna otseses mõttes “koroonaminister”. Ja temalt võidakse kunagi küsima hakata: kas minu lähedase elu oleks päästa suudetud, kui vajalikud toimingud oleks õigeaegselt tehtud? Sest Halliste hooldekodu on olnud kogu aeg sotsiaalministri haldusalas.