Eesti poliitikute seas on väga levinud komme rääkida loosungite keeles ja uskuda ise seejuures, et suurem osa tööst on seega tehtud – ning meedia annab kajastustega sellele hoogu juurde.
BNS vahendab: “Peaminister Kaja Kallas rõhutas neljapäeval Euroopa Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide videokohtumisel, et COVID-19 tervisekriisist ülesaamiseks on vaja kindlustada, et ravimitootjad oma lepinguid täidaksid ja vaktsiinitarneid suurendaksid, et võimaldada inimestele kiiremat vaktsineerimist.”
Mida me sellest uudisest teada saame? Ainult seda, et peaminister pruukis suud. Riigi kodanikele jäetakse sellega mulje, et peaminister tegutseb hoolega. Kas ei peaks neist asjadest rääkima siis, kui Kaja Kallas tuleb ajakirjanike ette ja teatab võidukalt: “Saime nii ja nii palju lisavaktsiini juurde!”?
“…vajame kiiremini…”, “…ravimitootjad peavad oma kohustusi täitma…”, …avaldas lootust…” jne. – pressiteated ja uudised sellistest sõnumitest vaid koosnevadki, samas kui reaalne seis koroonarindel halveneb. Aga ühiskonnale jäetakse sõnum, nagu teeks valitsus kõva tööd – kuigi see käib ainult suuga.
Asendustegevus lokkab poliitikute töömail jõudsalt – ikka ja jälle loeme, kuidas Urmas Paet “mõistab hukka”, Marko Mihkelson toetab kedagi, Andrus Ansip avaldab lootust, sotsid nõuavad Tallinnas seda ja teist, jne. Poliitikud teavad, et pidevate sõnavõttudega püsivad nad pildil, loovad mulje, nagu teeksid seejuures reaalset tööd, aga tegelikult ehitavad vaid suuga suuri linnu.
Iga inimene võib karjuda “Vabadus uiguuridele!” või “Eesti esimeseks vaktsineerimisriigiks!”, aga kui ta midagi ise peale karjumise ei tee, siis on see kõik tulutu tegevus. Poliitikud aga on sellisest tühikargamisest teinud osa oma igapäevatööst ning meedia, kellel napib nii lugejaid kui teemasid, võimendab seda.
Peaminister Kaja Kallas võiks rohkem raporteerida töövõitudest, mitte oma kavatsustest, ammugi ei peaks ta laulma tühje kiidulaule vaktsiinikriisis vaevlevale Euroopa Liidule. Positiivne sõnum on vajalik, aga tal peab ka reaalset katet olema.