Priit Tali: Kuidas toime tulla normaalsusega?

„Meie subjektiivsetest soovidest ja eelistustest hoolimata eksisteerib objektiivselt üks selline nähtus nagu kogukondlik normaalsus. Kogukond võib selles kontekstis olla pere või suguvõsa või töökollektiiv või ühe küla rahvas või terve ühiskond.

Normaalsus teatavasti tuleneb sõnast „norm“ ja tähendab midagi, mis vastab normile. Niisiis, igasugune tegevus, toimetamine ja muu, mis vastab konkreetses kogukonnas kehtiva(te)le normi(de)le, ongi kogukondlik normaalsus.

Kusjuures siinkohal ei oma vähimatki tähtsust kriteeriumid „hea“ või „paha“, „õige“ või „vale“. Kogukondi on äärmusteni erinevaid ja see, mis on ühes kogukonnas normiks, võib mõnes teises olla absoluutselt mõeldamatu.

Igasuguse normi põhitunnuseks on, et seda aktsepteerib vastava kogukonna valdav enamus. Ideaalis on normiga rahul eranditult kõik kogukonna liikmed, kuid sellist ideaali praktikas ilmselt ei eksisteeri.

Muidugi on läbi aegade olnud ka kogukondi, kellele on peale surutud normid, mis on enamusele sügavalt vastumeelsed. Sellised olukorrad on reeglina lõppenud mässu, revolutsiooni, vägivallaga. Aga hetkel ma keskenduksin olukorrale, kus kogukondlik normaalsus on nö positiivne, ehk kogukonna normid rahuldavad liikmete enamust.

Igas kogukonnas on (alati olnud) mingis ulatuses vähemus, kellele kogukonna normid ei ole vastuvõetavad. See on täiesti loomulik ja sageli ka edasiviiv. Just sellised rahulolematud on aidanud läbi aegade erinevaid aegunud norme kaasajastada, muuta, ka likvideerida. Kui selline normide uuenemine toimub mõistlikult ning ka uued normid saavad olema enamusele meelepärased, on kõik parimas korras.

Normaalsus on seega ajas muutuv nähtus. See norm, mida tunnistasid meie vanavanaisad, võib olla tänaseks tundmatuseni teisenenud või sootuks kadunud.

Kuid igal ajahetkel, igas kogukonnas valitseb mingisugune konkreetne normaalsus, ehk enamusele vastuvõetavad (meeldivad) normid ning samal ajal ka nende normide suhtes tõrjuvalt meelestatud vähemus.

Humaanses ja elujõulises kogukonnas kehtivad kaks kirjutamata reeglit – vähemust ei ahistata tema erisuste pärast ning vähemus ei häiri oma erisustega enamust. Praktikas tähendab see, et vähemusel on täielik voli olla ja elada kogukondlikku normaalsust eirates kuni selle piirini, mille ületamine tekitab vastuolu enamuse huvidega.

Esimese pähe karanud näitena – sügavalt katoliiklik kogukond talub heatahtlikult endi hulgas üksikuid moslemeid. Kui need aga trügivad oma vaipade ja palvustega kogukonna kirikusse, siis läheb jamaks.

Seega peab mistahes vähemus alati arvestama sellega, et tal on rahulik ja vaba võimalus elada oma reeglite järgi niikaua, kuni ta ei põrku kogukondliku normaalsusega.

Veel üks, hästi robustne, kuid inimlik näide. Onu Juhan ei armasta ennast pesta, tegelikult ei pesegi. Talle lausa meeldib rasvane tunne nahal ning võimalus küünte alt eelmise päeva toidujääke nakitseda. Sellega kaasnev aroom teda ei häiri, ta on ammu harjunud. Ta on igati rahul ja õnnelik. Mitte keegi teda ei sega, mitte keegi teda sauna ei aja.

Kuid ta on sunnitud arvestama, et suguvõsa juubelitele-pulmadesse teda ei kutsuta, naabrimees suhtleb temaga ainult üle aia, kõikvõimalikud töövestlused lõpevad enne kui alatagi jõuavad. Sest ta haiseb! Ja kuigi ei ole kuidagi võimalik objektiivselt tuvastada, milline hais on „hea“ ja milline on „halb“, siis selles kogukonnas ei mahu vänge mustuse lehk kogukondliku normaalsuse raamidesse. Keskaegsetes Euroopa õukondades ei oleks Juhanit ilmselt tähelegi pandud. Tol ajal oli normaalne, et ihu kasimine aristokraadile ei kõlba.

Kedagi ei sega teatud seltskonnas pead tõstev usk, et maakera on lapik ja pingviinid kõnnivad pea alaspidi. Miks nad ei võiks seda uskuda? Kui aga mõni nende seast läheb kooli õpetajaks ja hakkab lastele sellist maailmapilti selgitama, siis SEE läheb juba vastuollu kogukondliku normaalsusega ning konflikt on garanteeritud.

Ahistamine on olukord, kus vähemusele keelatakse oma usu, oma tõekspidamiste, oma eluviisi, oma harjumuste järgi eksisteerimine.

Ahistamine EI OLE olukord, kus vähemusele keelatakse oma usu, oma tõekspidamiste, oma eluviisi, oma harjumuste vägisi toomine enamuse teistsugusesse normaalsusesse.

Hüva, jõuame tänasesse aktuaalsusesse.

Kas vaktsineerimise ohud on suuremad kui haiguseriskid? Ma ei tea.

Kas võõra valgu süstimine enda kehasse on amoraalsem kui sama valgu tõenäoline kehasse sisenemine elusa viiruse kujul? Ma ei tea.

Selles teemas on veel hulk küsimusi, millele oleksin sunnitud vastama „ei tea“.

See sarnaneb arutelule, kumb on objektiivselt „parem“, kas Jehoova või Allah. See on suuresti religioosne temaatika. Lõpliku, kõigile mõistetava ja aktsepteeritava „tõe“ puudumisel lähtume sellest, mida usume. Nii üksikisikuna kui ka kogukonnana.

Ja seetõttu tuleb ka siin mängu kogukondliku normaalsuse mõiste.

Mina usun, et vaktsiin on ohtlikum kui haigus ise. Usun, et vaktsiini riskid on tõenäolisemad kui haigusetüsistused. Usun, et vabatahtlik võõra valgu manustamine ei ole eetiline. Ning ma ei lase ennast vaktsineerida!

Kellelgi ei ole õigust mind selleks sundida. Kellelgi ei ole õigust minu usku ja minu otsust hukka mõista. Aga …

Ma PEAN arvestama, et ma elan kogukonnas, mille normaalsus minu usust erineb. Ühiskonnas, kus elanike enamuse ja ametliku riigivõimu poolt aktsepteeritakse normaalsusena vaktsiini eeliseid ja vaktsineerimise vajalikkust.

Kuivõrd ma nõuan õigust ja vabadust jääda truuks oma tõekspidamistele, siis pean tunnistama ka ülejäänud kogukonna (enamuse) samasugust õigust ja vabadust. Minimaalselt tähendab see, et mind „pulma ei kutsuta“. Ehk praktikas – mulle jäävad suletuks need kohad ja need olukorrad, kus norm tähendab nakkuse leviku tõkestamist vaktsiini abil. Olgu tegemist suguvõsa kokkutuleku või tööturu või mistahes avaliku üritusega.

Mina EI TAHA ennast vaktsineerida. Kalle, Malle, Pets, Pille, Juku ja Juula on vaktsineeritud ja nemad EI TAHA enda hulka vaktsineerimata inimest. Millise loogika järgi peaks olema ülimaks MINU tahtmine nende hulgas olla?

Jutt inimõigustest on igati hää ja õige. Kui ma aga rõhutan ENDA inimõigusi, siis ma ometi ei saa olla selline tümikas, kes ei tunnista TEISTE inimõigusi. Ja kui tekib ületamatu vastuolu MINU inimõiguste ja TEISTE inimõiguste vahel ning neid teisi on oluliselt rohkem, siis elementaarselt loogilisena ei saagi olla küsimust, KELLE inimõigused jalge alla tallatakse. Kõlab julmalt, kuid mitte mingit muud võimalust lihtsalt ei ole!

Minu ainus võimalus eirata kogukondlikku normaalsust mõlemapoolset vägivalda vältides on teha seda omaette, omas „maailmas“ ja hoidudes vastuoludest enamusele sobivate normidega.“

Priit Tali, kolumnist