04.04.2021
Muusik Renaud Capucon esitab Beethoveni, Schuberti ja Mozarti “rassistlikke” teoseid. (Foto: Scanpix)
„Härrased vannutatud mehed – jää hakkas liikuma! On astutud järgmine suur samm võrduse suunas ja igasuguse mõistuse vastu.
Kas teate, et Mozart ja Beethoven olid rassistid nagu kõik nende maailma tunnustatud pianistidest-organistidest järeltulijad üle maailma takkapihta?!
Etalonülikoolist Oxordist on tulnud kauaoodatud teade – muusika tuleb rassismist vabastada ja kui mitte üldse kaotada värvierinevused, siis vähemalt esialgu tasakaalustada mustade ja valgete klahvide arv klaveritel, see oleks muidugi alles esimene sammuke okkalisel rassistide poolt loodud kultuurmaastiku kohandamisel uueks eluks, mis sobib uuele inimesele, kes ka muuhulgas inimõigustest ja vabadustest mitte midagi teada ei taha.
Eraelu ja privaatsusõiguse kaitseks Riigikogus sõna võtnud Kalle Grünthali osaks langes hiljuti meie meinstriimis laviin, milles Eesti Ekspress nimetas riigikogulase „Lamemaalaste omaks meheks Riigikogus“ (on küsimus, kas video taustal olev WC on taotluslik?!) Delfi toimetaja nimetas seejuures Grünthali sõnavõttu tsiteerides ta vandenõuteoreetikuks (Link: https://www.delfi.ee/artikkel/92945277/video-kalle-grunthali-lemmikvandenou-riigikogulane-kuulutab-kurjast-vaktsineerimisleppest).
Millest siis selline reaktsioon ja sõltumata sellest, kas Kalle Grünthal kellelegi meeldib või mitte?
Ei olnudki ju miskit muud kui tavaline inimõiguste teemaline sõnavõtt Riigikogus. Mida Grünthal ütles? Nimelt ütles ta, et endine peaminister Ratas olevat ilma meie (rahva) andmesubjektide kirjaliku nõusolekuta allkirjastanud WHO-ga memorandumi delikaatsete isikuandmete st meie inimeste tervise kohta käivate andmete jagamisest elektrooniliselt üle piiri, ehk siis interneti kaudu.
Asja sisu on ju selles, et meie nn. IT riigis, milles tiiger aina hüppab, on juba välja töötatud vaktsineerimisäpp ehk pass, millele Grünthali poolt nimetatud põhiõigused juba ammu jalgu on jäänud, millest lihtsalt Grünthal lamemaalasena aru ei saa.
Olen ka kuulnud nendest TalTechi majandusteaduskonna õigusloome uutest absurdidest, milles olevat üles loetud ligi 200 uut inimõigust, need on kõik IT ja internetiga seoses – selle kättesaadavus piiriüleselt, tsenseerimine jne.
Kahjuks puudub selle 200 uue nn. inimõiguse sees õigus näiteks elektrienergiale. Tulevad meelde kunagise Eesti Energia juhatuse liikme Margus Ringi sõnavõtud, kel meeldis ikka korrata „aga, mis siis saab kui laes pirn enam ei põle?“
Tuleme asja juurde. Inimõiguste teemal on varemgi sõna võetud, mõned peavad neid fundamentaalseteks õigusteks, mõned mitte. Kuid konventsiooni oleme ju ikkagi ratifitseerinud, seega on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist tulenevad õigused meile siduvad. Kuid mõnede arvates arvatakse sellest millegipärast välja privaatsusõigus, mis olevat üldse üks 1974 aasta mõttetus ja pealegi veel hüppaval tiigril risti jalus.
Mäletate kunagise haridusministri Aaviksoo sõnavõtte, kuidas ta lubas selle Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteaduskonna kinni panna – jah, just selle sama hiljuti skandaali sattunud Ragnar Nurkse instituudi, kus räägitakse kogu aeg juhtimisest, kuid keeldutakse vastamast lihtsale küsimusele mis või kes on juhtimise objekt ja subjekt.
Sealt on ilmselt pärit ju meie ametniku eetikakoodeks ning keskkonna poliitiline rohepöörasus, millest samas majas teisel pool olev energeetika teaduskond aru ei saa, selgitades rohepoliitikutele energiajäävuse seadust.
Rektorist Aaviksoo ajal kadus küll sotsiaalteaduskond, mis tegelikult läks majandusteaduskonna alla, kuid selle õiguse osa libises kavalalt IT õiguse valdkonnana omaette struktuuri. Ja just siit see uus pöörasus ilmselt alguse saigi!
Esimene inimõiguste võõrandamine ehk proportsionaalsuse malakaga õigusele elule virutades saadi hakkama just uue liiklusseaduse muudatuse seletuskirja loomise teel. Nimelt oli IT-l vaja, et liiklejad sh autojuhid peaksid andma teed ülekäigu rajal kulgevale pakirobotile.
Lühidalt pakirobot pidi saama põhiõiguse, milles inimesel juhtides autot on kohustus see üle tee lubada. Nüüd juba seaduseks saanud absurdi aluseks oli muidugi nõnda nimetatud proportsionaalsuse printsiip ehk eesmärk pühendab abinõu.
Nõus – paljudele on see põhiseaduste jutt tarbetu või täiesti arusaamatu – need inimesed pole paraku aru saanud vaba inimese kontseptist kui sellisest. Distsipliin ja tingimusteta allumine, kõigi „allumatute“ väljanaermine ja karistamine – see ei ole vabade inimeste vaba ühiskond.
Seletame nüüd lihtsalt selle proportsionaalsuse põhimõtte lahti.
Oletame, et vaatame keskaegse Madalmaade kunstniku Hieronymus Boschi triptühhonit ehk kolme maali, millest ühel on kujutatud paradiis, teisel maine elu ja kolmandal põrgu. Kellelgi vaatajates, kes neid pilte vaatab, arvab, et seal toimub sooline või muu diskrimineerimine (nagu Astrid Lindgreni Pipi Pikkasuka kaasus) ja pilt tuleb viia kehtiva õigusega kooskõlla. Selleks tehakse eelnevalt sellest triptühhonist puzzle, mis antakse kohtule uuesti otsusega kokku panekuks (nagu vanasti konstruktor “pane ise kokku!”)
Selleks, et põrgu pildil olevaid isikuid ei diskrimineeritaks ja paradiisis olevate omade õigusi vähemal viisil riivataks, näeme uut tervikpilti, mis kolmest pildist kokku pandud üks ja mille keskel asetsevale inglile on sarved ja saba kasvanud. Kuid tulemus on see eest proportsionaalne. Eesmärk saadi tulemil, milles paradiisis olevate isendite õigusi riivati vähimal viisil kõrvaldades põrgus olevate diskrimineerimine.
Just eelpool mainitud printsiipi kasutabki ka TalTechi majandusteaduskonna IT õiguse osakond, oma IT pöörasuste elluviimiseks. Jõudu!?
Kuid, mis puutub lamemaalisusse, siis analoogiana võiksid nüüd seda sama väljendit kasutada meie meinstream ka Euroopa Kohtu kohtujuristi 17.12.2020 MACIEJ SZPUNAR i ettepaneku kohta kohtuasjas C-439/17, mis nõndanimetatud isikute nõusolekuta piiriülese andmevahetuse osas leiab, et see ei ole ikkagi kooskõlas kehtiva andmekaitse määrusega.
Mida saame järeldada, privaatsusõigus on hüppaval tiigril jätkuvalt jalus, ja rohkem inimõigusi IT valdkonnale, meil neid juba üle 200 ja usutavasti pole see mingi piir!“
Andres Raid, ajakirjanik
