Kaja Kallas on taasiseseisvusaja mannetum ja argpükslikum peaminister, kes ise tõestab seda järjekindlalt

Kriitika Kaja Kallase pihta on igati õigustatud, kui jälgida tema igapäevast tegevust – selles ei näe midagi, mille kohta võiks kiidusõnu öelda.

Esmaspäeval tõusis Riigikogus taas kõneaineks Kaja Kallase tulek Riigikogu ette, arutamaks kõike koroonakriisiga seonduvat, ning korruptsioonikoalitsiooni hääletorud Jüri Ratas ning Hanno Pevkur andsid edasi, et peaministri kohtumisaeg rahvaesindajatega on kaks tundi kolmapäevast infotundi. Ja kõik. Kaks tundi kriisiteemal, kusjuures sellestki pool oma koalitsioonikaaslaste kiidusõnadega – selline on PortoRollo arusaam ühisest kriisi lahendamisest.

Siinjuures tasub meenutada, et seesama Kaja Kallas oli peamine sellesama Jüri Ratase vihane väljakutsuja 14. detsembri istungil, kui ta nõudis tollast peaminister Ratast, kes oli lubanud tulla teisipäeval, Riigikogu ette kindlasti juba esmaspäeval. Just Kallas raius – olgu olla ja kohe, nüüd aga on tal jänesena kõrvad lidus, kui saadikud teda üle hulga aja näha tahavad.

14. detsember 2020, 15.09, stenogramm ja Kaja Kallase nõuded: “Tegelikult oli hoopis sedapidi, et peaminister teatas, et tema tahab tulla teisipäeval kell 10 Riigikogu ette rääkima COVID‑ist, mille peale nii sotsiaaldemokraadid kui ka Reformierakond tegid ettepaneku, et ta tuleks kohe täna kell kolm, sest ta on eneseisolatsioonist vaba ja mitte midagi ei saa olla olulisemat kui COVID‑iga tegelemine praegu, kui meil on ühel päeval 760 nakatunut. Mis peaminister selle peale vastas? Miks teda täna siin ei ole? Miks meil on päevakorras rahvahääletuse eelnõu ja miks me ei räägi koroonakriisist?”

Samamoodi nõudsid tollased opositsioonäärid ja erikomisjonide esimehed Jürgen Ligi ja Katri Raik, et rahandusminister Martin Helme peab esimese väljakutse peale kohe komisjoni ette tõttama – nüüdseks on nende tollane käitumine täiesti unustatud.

Sotside kiituseks võib öelda, et nemad nõuavad Kaja Kallast Riigikogu ette sama järjekindlalt kui tol ajal Jüri Ratast – muidugi on karta, et kui nad oleksid valitsuses, siis väidaks ka Indrek Saar, et peaminister on väga hõivatud.

Oma hõivatusele viitab peaminister pidevalt, ometigi jätkub tal aega olla eneseisolatsioonis pärast lähikontaktsust, põdeda väidetavat haigust ja veeta nädalavahetused pere seltsis, et “mitte läbi põleda”. Nädalavahetustel ja pühade ajal pole ei peaministrist ega presidendist kippu ega kõppu kuulda. Ei mingeid kriiseistungeid ega ka asjalikke ülevaateid valitsuse otsustest – kas valitsust on või mitte, sellest ei saagi aru.

Kaja Kallas on ennast näidanud kahekeelse valetajana – kui opositsionäärina nõudis ta tollast peaministrit saadikute ette, siis ise ta sinna ei lähe. Vastupidi – Reformierakonna algatusel tehakse üha uusi samme selleks, et valitsus rahvaesindajatele aru andma ei peaks, salastatakse infot, valmistutakse suid sulgema ja kindlustatakse omi positsioone Riigikogu komisjonides, et opositsioon elimineerida.

Kaja Kallas kardab rahvaesindajate juurde tulla, sest tal pole asjalike ja kriitiliste küsimuste peale midagi asjalikku neile öelda, ning Riigikogu puldis vassides ja eelmist valitsust süüdistades näitaks ta seda üha rohkem välja. Seepärast eelistab peaminister püsida turvalises ruumis, kus keegi tema ebakompetentsust paljastada ja tema ise seda tõestada ei saa.

Eesti on saanud argpüksist peaministri ja kahju on naispoliitikutest, kelle tõsiseltvõetavust Kaja Kallas hoolega allapoole viib.