11.04.2021
Me elame ajastul, mil endine maailm sõna otseses mõttes põleb. Notre Dame katedraal tules.
“Me elame ajastul, kus ehitatakse hirmuäratavaid mudeleid inimloomuse kohta ning surutakse siis neid mudeleid meile kõikjal peale. Osaliselt päriselt, aga suures osas ka „nalja tehes”. Viimane variant kehtib siis, kui surujad ise ei ela oma sõnadega sugugi kooskõlas.
Mõnikord suruvad sellised surujad seetõttu, et nad on pimedusega löödud. Mõnikord on nad kurjad. Mõnikord tahavad nad privileege või ei soovi teatavat nende jaoks vajalikku või meeldivat eluviisi kaotada. Eks põhjusi ole mitmeid. Ehtne inimloomus, noh.
Eestis on libasurumine (ehk sõnades surumine, tegelikult aga elu nagu ikka) viinud amüsantse olukorrani, et tihti murravad omavahel piike konservatiivid (kellest paljud on tegelikult klassikalised liberaalid) ning libaliberaalid (kelle tõttu on Voltaire’i kummitus sunnitud hommikust õhtuni oma parukat rootsuks katkuma).
Mõlemad grupid elavad sageli samasugust igapäevaelu! Ühe suure vahega. Konservatiivid on ausa(ma)d. Seega olen mina kui klassikaline liberaal nüüd konservatiiv. Muud ei jää üle.
Positiivne moment: Voltaire saaks heas mõttes kreepsu, kui ta näeks, kui suured sõbrad on praegu vagad usklikud ja klassikalised liberaalid. Klassikaline liberaal kuulab ju hirmuvärinatega lugu hiljutilahkunud prints Philipi emast, kes sai usulise nägemuse, pöördus õigeusku ning kellele lõi selle peale küüned sisse Sigmund Freud isiklikult. Jah, Freud piinas prints Philipi ema, sest Freudi maailma vagad õigeusklikud ei kuulunud. Freudi maailma kuulusid kokaiin ja inimlikkuse hävitamine. Nojah, kokaiin hävitabki inimlikkust. Selle narko omapära, mida mul on olnud au ise kogeda, kui ninapuuderdajatega koos töötasin.
Negatiivne moment: paratamatu suhtlus nendega, kes karjuvad: „Vabadus, võrdsus ja vendlus!”, kuid kes kügelevad läppunud konnatiikides. Miks mitte elevandiluutornides? Sest tornist on inimeseloomal vaade! Vandlitornirahvas ei osale „kärnase pööbli” tegemistes, aga neil on neist tegemistest ülevaade. Konnatiigi rahvas vettib tülpinud teadmatuses. Paljudel on suu, silmad ja kõrvad täis vetikaid ja adru.
Üks mu kirjasõber, kelle kirjad valmistavad mulle alati suurt rõõmu, ütles, et libaliberaalide jaoks on need nn „vähemused” nagu hooldekodu loomad. Tal ei saaks olla rohkem õigus. Tõepoolest, kui teid huvitavad päriselt (!) teistsugused inimesed, siis suhelge nendega nagu inimestega. Muidu jõuame olukorrani, kus indiaanlaste või mustlaste juurde kobinud isik ütleb püüdlikult põlisameeriklane ja roma (sest mingi tädi käskis sallivuseseminaril need terminid kohe omaks võtta või koos karikaturist Goriga sinna nurka kobida, mille kolonistkuraator Gorile KUMUs ette valmistas) ning indiaanlased kutsuvad end samal ajal indiaanlasteks ja mustlased mustlasteks.
Kogu selle segaduste segaduse taustal on minu jaoks huvitav ehtne inimloomus. Kes see inimene tegelikult on? Vastus on suuresti olemas Ameerikamaa videos, kus mõistetakse üks kuri kiilaspäine onkel surma (https://youtu.be/73BP4hdGVuI?t=336 vaadatud 11.04.2021). See video on äärmiselt hea õppematerjal. Seal näeb meeletutes kogustes ehtsat inimloomust.
Ma võiksin maha istuda ja kirjutada selle video kohta sada lehekülge teksti. Silm ka ei pilguks. Uutele Uudistele tuleb aga kirjutada mõtisklusi, mitte raamatuid. Seega käsitlen täna selle video ühte aspekti. Võib-olla räägin edaspidi ka muust, sest teema väärib seda.
Nagu videost on näha, mõistab vandekohus (keda pildis näha loomulikult ei ole, sest nemad on tavalised kodanikud, mitte kohtutöötajad, ning seega saavad eeldatavalt privileegi, et sotsiaalmeedias on nad nähtamatud) kellegi surma. Pärast pikka tegevust (mida peaks edaspidi kahtlemata täpsemalt kommenteerima, sest see on samuti kuidagi väga reaalsusega kooskõlas) tekib huvitav moment. Kohtunik (kes peab pelgalt korda, mitte ei mõista kedagi süüdi ega surma) küsib, kas on soovi ERALDI avaldusteks. See tähendab, et iga vandekohtunik peab ütlema, et ta jõudis oma järeldusteni ja otsuseni ISE.
Kes on ülikoolis käinud, on suure tõenäosusega pidanud õppima psühholoogia aluseid või sissejuhatust psühholoogiasse või midagi analoogset. Kes ei ole ülikoolis käinud, on suure tõenäosusega näinud dokumentaalfilme või lugenud mõnda raamatut. Me teame, et psühholooge huvitas (ja mõnda neist huvitab eeldatavalt ka praegu?) EHTNE inimloomus. Selle määramiseks toimetasid mõned koertega (Pavlov), teised rottidega (Skinner). Oli ka muid armsaid pudulojuseid. Mõned teadlased panid inimesi vangi (Zimbardo) või saatsid neid hullumajja hulle mängima (Rosenhan). Eksperimente oli vanasti vägagi meeliülendavaid.
Kogu selle kammajaa taustal toimetas psühholoog nimega Asch. Temal olid jooned. Eksperiment jagunes kolme ossa. Esimeses osas valiti välja adekvaatse tajuga isikud: inimesed, kes olid võimelised vaatama kolme joont ning otsustama, millisega neist joontest oli neljas joon samapikkune. Eksperimendi teises osas oli grupp katsealuseid koos. Ainult et… tegelikult oli grupis ainult üks katsealune. Ülejäänud olid näitlejad, kellele oli antud saatanlik ülesanne: veenda ehtsat katsealust, et ta eksib ning tegelikult on õige vastus üks teine joon. Milline teine joon? Pole oluline. Oluline on, et selles küsimuses olid näitlejad kõik sama meelt. Enamikel juhtudel hakkaski kahtlus idanema, võrsus umbrohuks ning adekvaatse tajuga isik muutis oma arvamust. Temast sai käpik. Konformist. Tahtetu kalts.
Kas oleks aeg hakata tõsiselt kartma? Jah ja ei. Jah, sest enamik meist on vägagi manipuleeritavad. Ei, sest mõned ei ole. Karta ei ole vaja ka selle tõttu, mis toimus eksperimendi kolmandas osas.
Ka kolmandas osas oli ruumis grupp, kellest kõik peale ühe olid tegelikult näitlejad. Ka nüüd olid näitlejad erineval arvamusel, kuid polnud sama meelt ka omavahel. Tekkis segadus. Segaduste segadus.
Globaalses maailmas elame me eksperimendi osas number kolm. V.a. muidugi need, kes loevad ainult Delfit. Nemad elavad eksperimendi osas number kaks. On ka neid, kes elavad metsas. Nemad elavad eksperimendi osas number üks. Ma lihtsustasin natuke muidugi. Elu pole vast nii must-valge. Mõjusid on kõikjal ning me ei arutle ainult joonte pikkuse üle. Lahkame ka keerulisemaid asju.
Ameerikamaal teatakse, et kui otsustama hakkab grupp, siis võidakse mõnele teha kambakas. Vandekohtunike seas viib kambakas kongi. See on ainuke võimalus kambakat vältida, sest palve: „Kallid vandekohtunikud, olge nummid ja palun ärge tehke ühelegi kolleegile kambakat, aga kui te lähete kambakateed, siis ei juhtu teiega midagi!” loomulikult ei toimiks. Toimib vangla. Toimib kohtusaali rituaal, kus tuleb öelda ilma näost ära langemata (ja ilma et langeksid näost ära ka mõned kambakahimulised kolleegid!), et otsuseni jõuti ise. Sõltumatult. Ilma surve ja mõjutusteta.
Kuidas jääda globaalses maailmas eksperimendi osas number kolm ellu? Tuleb vältida neid, kes hurjutavad, manitsevad, meelitavad, kihistavad kelmikalt naeru ja tekitavad hinges ebamugavat tunnet. Kõhutunne ei ole napakas nõiakunst, vaid teade hingest. Inimene teab alati rohkem, kui ta arvab end teadvat. Olen edukalt õpetanud võõrkeeli alkoholi abiga.
Kas ma teen nalja? Ei tee. Maailmas on palju usinaid ja tarku täiskasvanuid, kellele elu on teinud haiget ning kes on seetõttu võbeleva hingega. Sellise hingega inimene suudab edukalt õppida, aga ei suuda tihti teha edukat sooritust. Tema jaoks ei ole vaja pingutust, vaid lõdvestust. Kõige lihtsam lõdvestus on alkohol.
Viisin ühe seltskonna veini degusteerima. Tulemus: mõned kuud hiljem tänas mind pisarsilmil turske katalaani ärimees. Esmakordselt oli ta suutnud äriasju ajada inglise keeles. Kas ta ei osanud siis enne inglise keelt? Oskas ikka. Ärimehe jaoks täitsa piisavalt. Aga ta ei suutnud seda kunagi rääkida. Ma kustutasin piiri tema ametliku hinge ja maagilise hinge vahel. Selleks läks vaja ainult natuke veini.
Sarnane kõhutunne on olemas ka muudes asjades. Ühiskonnaasjades. Ma ei saa midagi parata, et oravad tekitavad mulle vastikustunnet, Eesti200 soovi oksendada sisikond pange ning Isamaa libaparempoolsed instinkti asuda juukseid peast kitkuma. Loen aina rohkem ja rohkem stoikuid, sest muidu ma enam elus ei oleks. Tänu stoikutele suudan olla rõõmsameelne ja tunda, et mul on inimrämpsu tegemistest kama kaks. Need tegemised pole minu kontrolli all. Minu sisemaailm on minu kontrolli all.
Üks Epiktetose õpilane konspekteeris usinalt oma õpetaja loenguid. Need konspektid on osaliselt ka meieni jõudnud. Võimas kraam. Leidsin loo roomlasest nimega Agrippinus. Agrippinusel oli senatis käimas kohtuprotsess, mille kohtuotsus ei oleks iialgi tulnud „kolm päeva tingimisi ja ratsutamisluba kaheks päevaks ära võtta.” Väga võimalik kohtuotsus oli surmanuhtlus. Agrippinus ootas oma kohtuotsust kodus nagu härrasmees ikka.
Mingil hetkel jõudis talle kohale, et teistel päevadel käib ta samal ajal „terviseklubis” trenni tegemas ja pärast trenni külma vanni võtmas. Ta mõtles nagu ratsionaalne inimene ennemuiste: „Lähen terviseklubisse, saan surmaotsuse. Ei lähe terviseklubisse, saan surmaotsuse. Terviseklubi meeldib mulle ja on tähtis osa minu päevarutiinist. Järelikult tuleb igal juhul minna terviseklubisse.” Seega kõmpiski Agrippinus rahulikult trenni. Ta värskendas end pärast külmas vannis ja saabuski saadik kohtuotsusega. Süüalune küsis rõõmsameelselt (sest pärast trenni on ju ikka tuju hea!): „Mis mulle siis mõisteti? Pagendus või surm?” Saadik vastas: „Pagendus.” Agrippinus päris edasi: „Koos vara konfiskeerimisega või ilma?” Saadik vastas: „Ilma.”
Selle peale teatas Agrippinus, kelle kinnisvara oli ootamatult talle alles jäänud: „Lähme siis mu koju ja sööme kõhu täis.” Minu meelest igati hea mõte. Enne kuskile kahtlasesse kolkasse sundemigratsiooni suundumist on igati mõistlik midagi süüa. Pole hea mõte tühja kõhuga reisida.
Agrippinuse tasemeni on väga raske areneda, sest kui paljud meist lähevad trenni teadmata, kas pärast trenni on veel kodu, kuhu tagasi minna, või elu, mida edasi elada? Suur eeskuju aga on ta kahtlemata. Arvan, et põhimõtteliselt tuleb vaimselt eralduda. See ei ole lihtne. Eriti, kui teil on vaateid, mida on vähestel. Mind häirib väga tugevalt see, kuidas kirjeldatakse Hiinat. Hiina olevat kuri ja paha. Võitluses klassikalise Õhtumaa vastu kaotab Hiina ka minu sisemaailmas. Selles ei ole küsimustki. Kui aga võitlusringi astub ALDE Liba-Õhtumaa (käsikäes Bideni Liba-Õhtumaaga), siis on minu peas olukord vägagi teine.
Seega ei ole mul väga mõtet oma ideedest rääkida. Neid lihtsalt pole siin. Meil on kaks maailmavaadet: 1. Hiina on kuri; 2. Hiina on mõnus äripartner. Ma ei jaga neist maailmavaadetest kumbagi. Aga ma ei saa teistele öelda, mida nad peavad Hiina kohta mõtlema. Saan neist aga eralduda, kui nad hakkavad mulle oma nägemusi peale suruma.
Koroonast ei hakka rääkimagi. Oma maailmavaatega isikuid leidsin ainult mingist hassiidide kogukonnast, kus öeldi, et loomulikult on ettevaatusabinõud tähtsad, aga nendega ei saa minna liiale, sest lõpuks otsustab Jumal. Lisaks ütlesid hassiidid Agrippinuse rahuga, et neil on koroona juba olnud ning tegemist oli külmetuse või kange gripiga ning mitte selle õudusega, mida meedias kirjeldatakse. Tekkis ka arutlus teemal, et miks on hassiidid koroona ajal rahulikud ja progressiivid ei ole. Hassiidide vastus: „Progressiivid ei usu Jumalat ning on koroonavältimise koorma võtnud täies mahus enda peale. On selge, et see koorem on inimese jaoks liiga raske. Äng tapab nad enne koroonat.”
Lõpetan meenutusega Immanuel Kanti multikast, mida juhtusin juba tükk aega tagasi vaatama ning mis avaldas mulle sügavat muljet. Multifilmis räägiti vabast tahtest. Vaba tahe on ülitähtis asi. Seetõttu ei tohi mitte kunagi valetada. Kuidas on seotud vaba tahe ja valetamine? Noh, kui valetate, siis muudate teise inimese reaalsust. Aga inimene, kes elab vales reaalsuses, ei saa ju vabalt mitte midagi otsustada, sest te olete temast teinud käpiku! Vabalt saab otsustada ainult tõelises olukorras. Mitte miraažis, maatriksis või segaduste segaduses. Praeguses maailmas näeb puhast tõtt ainult vaimset hügieeni praktiseerides ning oma sisetunnet kuulates. Ühiskonnas käib meeletu möll.
Nagu külamutt, kes ütleb naabrinaisele nägemist ning lobiseb siis rahumeeli edasi, kirjutan siia veel ühe asja. Juhtusin vaatama ühe britist klassikalise filoloogia emeriitprofessori loengut. Professorihärra kohtus külma sõja ajal ungarlasega, kes jagas jõudumööda Agrippinuse maailmavaadet. Ehk siis tegemist oli stoikuga. Briti professor oli tol ajal väga õnnelik, et temal ei olnud vähimatki vajadust stoikuks hakata. Õhtumaa oli õigel pool raudset eesriiet tugev ja õitsev. Nüüd on vanahärra ise ka stoik, sest muid variante enam ausal õhtumaisel inimesel eriti ei ole.
Elagu ehtne reaalsus! Elagu roomlane Agrippinus!”
11.04.2021 Anno Domini
Piret Kivi
2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.
1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.
2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.
3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.
4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).
5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.
6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.
9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.
11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.
12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.
13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).
14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.
15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.
16. Kunder, Juhan 1985. Ahjualune. Tallinn: Perioodika.
17. Bisset, Donald 1979. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: „Eesti Raamat”.
18. Andersen, H. Chr. 1999. Pöial-Liisi. Tõlkinud H. Tiidus. Tallinn: Varrak.
19. Luhaäär, Ingvar (Toim) 1992. Kuldne kroon Eesti lipul: intervjuuderaamat. Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna. Tallinn: Olion.
20. Laozi 1995. Dao õpetus: Daodejing. Esmatrükk – Eesti Antroposoofilise Seltsi Kirjastus, Tallinn 1937. NEBADON.
21. Kant, Immanuel 1982. Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Saksa keelest tõlkinud Jüri Saar. Tallinn: „Eesti Raamat”.
22. Lao-zi 1979. Daodejing. Kulgemise väe raamat. Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”.
23. Keskaja hispaania luule. Poesia medieval española. 1998. Koostanud ja tõlkinud Jüri Talvet. Tartu Ülikooli Kirjastus.
24. Koort, A. 1938. Sissejuhatus filosoofiasse. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus.
25. Gaarder, Jostein 1996. Sofie maailm. Norra keelest tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova. Tallinn: Koolibri.
26. Konks, Jaan 1987. HIINA TEISEST OOPIUMISÕJAST KUNI ESIMESE MAAILMASÕJA LÕPUNI. Materjale Aasia ja Aafrika maade ajaloo kursuse iseseisvaks õppimiseks ajaloo eriala üliõpilastele. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.
27. Leckie, Ross 1997. Pisiblufi käsiraamat Klassika. Inglise keelest tõlkinud Tiia Rinne. Tallinn: TEA.
28. Salumaa, Elmar 1992. FILOSOOFIA AJALUGU I. Antiikfilosoofia. Tallinn: EELK KONSISTOORIUMI KIRJASTUS- JA INFOOSAKOND.