Ruuben Kaalep küsis väliministrilt Eesti-Hiina poliitika kohta

Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Ruuben Kaalep esitas välisminister Eva-Maria Liimetsale arupärimise seoses Eesti poliitikaga Hiinas, see teema on tema sõnul Eesti välispoliitika väga oluline väärtusküsimus.

Kaalep: “Eesti on rahvusriigina, mis on rajatud rahvaste enesemääramise põhimõttele, väga tundlikus olukorras alati, mis puudutab nende põhimõtete järgimist rahvusvahelisel tasandil. Ja seetõttu oleme me 22. veebruaril esitanud välisministrile arupärimise, mis ühe olulise punktina toob välja: 16. veebruaril Riigikogu ees välispoliitika arutelul välisministri poolt väljaöeldud asjaolu, et Eestile on äärmiselt tähtsad head suhted Hiinaga, et Eesti tunnustab ühe Hiina poliitikat ja seda ei ole plaanis muuta ja ühtlasi välisminister nimetas Taiwani üheks Hiina piirkonnaks.

Meie leiame, et see on vastuolus kehtiva välispoliitika arengukavaga, mis seab eesmärkideks muuseas rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorra säilimise tõsised tagajärjed rahvusvahelise õiguse rikkumise eest ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitstuse. Samuti nõuab, et Eesti juhiks rahvusvahelise õiguserikkumistele järjekindlalt tähelepanu omistades neid konkreetsetele toimepanijatele, toetaks poliitiliselt ja materiaalselt agressiooni ohvriks langenud riike, seisaks demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järjekindla rakendamise eest. Seisaks usu ja veendumusvabaduste ning usuliste vähemuste kaitse eest maailmas, seisaks põlisrahvaste õiguste eest, sealhulgas mõeldakse alati ka rahvaste enesemääramise õigust ning toetaks maailma kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse säilimist ja arengut.

Pekingi režiim, mis kontrollib suuremat osa Hiina ajaloolisest territooriumist, on enda võimu kindlustamisele laiendamisel süstemaatiliselt rikkunud inimõigusi ja põhivabadusi, rahvusvahelist õigust ja põlisrahvaste õigusi. Selle näideteks on Tiibeti annekteerimine 1951. aastal, siiani kestev rahumeelse vastupanu mahasurumine, usuvabaduse piiramine, usujuhtida vangistamine ja ümberrahvastamise poliitika. Uiguuri tsiviilelanike vangistamine Tšingtsangishis asuvates koonduslaagrites, nende vägivaldne kohtlemine või uiguuride enesemääramise õiguse takistamine, mida rahvusvahelisel tasandil üha enam nimetatakse ka genotsiidiks.

Sise-Mongoolia põliselanike õiguste takistamine ja rahumeelse vastupanu mahasurumine. Taiwanil asuva õigusjärgse Hiina Vabariigi valitsuse sõjalise sissetungiga ähvardamine ja korduvad sõjalised provokatsioonid. Hongkongi õiguste garanteerimisel võetud rahvusvaheliste kohustuste jõhker rikkumine ja selle piirkonna allutamine keskvalitsuse võimule. Need seisukohad, mida on välisminister välja öelnud, eriti sealhulgas viitamine ühe Hiina poliitikale, võimaldavad paraku Eesti positsiooni tõlgendada kui toetusavaldust Hiina Rahvavabariigi tegevusele oma võimu kehtestamisel põlisrahvaste üle ja samuti loobumist põlisrahvaste enesemääramise õiguse kaitsmisest. On selge, et selline samm oleks vastuolus välispoliitika arengukavas seatud eesmärkidega ning see seaks sügava kahtluse alla Eesti välispoliitika väärtuspõhisuse. Ja sellest tulenevalt ootame arupärijate poolt välisministrilt vastust.”