Urmas Espenberg: Euroopa Ühendriigid rahvuskonservatiividele ei sobi

Mart Helme initsiatiiv, algatada diskussioon Eesti Euroopa Liidus jätkamise või mittejätkamise teemal ka Riigikogus, pole mingi tabuteema, jonn ega kius, vaid rahvuskonservatiivide jaoks eluliselt tähtis asi, mis tuleb igal juhul läbi arutada.

Kunagi pidasime vastavad mõttetalgud koos kolleegide Martin Helme, Jaak Madisoni ja Ruuben Kaalepiga maha ka Paide arvamuste laadal juba 2017. aastal. Euroopa Liit, Eesti ja olukord maailmas muutuvad pidevalt, asjad arenevad ja miski pole kivisse raiutud. Me võime ja peame sellest rääkima. Ainus, mille üle hetkel diskuteerida ei tasu, on NATOsse kuulumine, sest paremat kaitsealternatiivi meil hetkel pole.

Suveräänsuse mõttes on olukord läinud aasta-aastalt hullemaks, seda eriti alates alarmeerivast Lissaboni lepingust.

Alguses olid asjad rahvuslik-konservatiivsest vaatevinklist korras. Euroopa Liit oligi vabade suveräänsete riikide ühendus, kes tegi peaasjalikult majanduslikku koostööd ja omas ühist turgu. See aitas kõikidel paremini majandada. Mingisugust ideoloogilist ajupesu ühisturus ei tehtud ning teiste riikide siseasjadesse nina ei topitud. Kuid peagi hakkasid puhuma uuemad ideed ja tuuled: ühisraha, Schengeni viisavabadus ja tööjõu vaba liikumine. Needki tundusid esialgu, vähemasti Ida-Euroopale, head asjad olevat ning Eestigi liitus lubatud „paradiisiga“. Üha populaarsemaks said mõisted „ühistegevus“, „ühine poliitika“, „ühised liberaalsed euroopalikud väärtused“ jne. Samas kinnitati, et Euroopa pidavat jääma vääramatult iseseisvate riikide liiduks. Kuid varsti hakati liitriigi ideed aina enam ja enam peale suruma. Korraga tekkisid ühenduse „juhi“ ja „välisministri“ ametikohad, hiljem räägiti vajadusest liita riikide finats- ja justiitssüsteeme, tehti ümber liidu aluslepinguid. Lõpuks tulid föderalistid ehk USA tüüpi osariikide pooldajad kapist välja ja hakkasid asja avalikult kiitma.

Praegu kombatakse tsentraalsete otsustusmehhanismidega ja ühise laenuvõtmistega taas uniooni piire ja nõutakse ühisriigile aina rohkem eluõigust. Eks ellu äratatud „Moolok“ tahab aina enam süüa! Junckeri-Verheugeni-Timmermansi sorsolik lause, et rahvusriigid on saatanast, said osariikidest koosneva unitaarse Euroopa pealetungi stardipauguks. Euroopa Komisjon on juba nüüdseks kahmanud endale ülisuure otsustusõiguse sadade miljonite inimeste elu ja saatuse üle. Euroopa Liidu õigus on ülemuslik rahvusriikide õiguse ees ja see määrab – mis õige ja mis vale! Keskvõim paksult immigrante ja bürokraate täis europealinnas on võõrandunud ja elukauge, ometi otsustatakse just seal ära paljud asjad Soomes põhjaosast Portugali lõunatipuni.

Paljud on kaasa läinud libateooriaga, et rahvuslus ja rahvusriigid on minevikuigandid, kellele pole tänases globaalses maailmas enam kohta, kuigi see ei pea paika. Siis tuli Covid-19 pandeemia ja Euroopa Liit lakkas hetkeks justkui eksisteerimast. Piirid suleti, piirikontroll taastati ja inimeste liikumine lakkas. Euroopa Komisjon ja parlament vaatasid pool aastat lakke ega suutnud pandeemia osas midagi ette võtta. Korraga olidki järgi vaid rahvusriigid, kes oma rahvast „kavala hiina tõve“ käest kuidagi ise päästa üritasid. Brüsseli „hiiglaslikke rahalaevu“ lubati liigutama hakata aga alles siis kui kõik liikmesriigid vihakõne kriminaliseerinud ja „rohehulluse“ omaks võtnud. Föderalismi vastastele tuli kuidagi kott pähe tõmmata ja enam polnud unionistidel-globalistidel aega heietamiseks.

Kunagi rääkis Lenin Euroopa Ühendriikidest, Trotski ja Buhharin aga jahvatasid sotsialistlikust maailmarevolutsioonist. Kas Euroopas õnnestubki lõpuks midagi taolist läbi viia? Tundub küll, aga mitte bolševismi, vaid neomarksismi lipu all. Impeeriumilaadse ühenduse tunnuseks on alati olnud ühtne ideoloogia ja ühised kinnismõtted. Kui NSVL ajal oli selleks „uus nõukogude inimene“ või termin „nõukogude rahvas“, siis nüüd liberaaldemokraatlikud „euroopalikud väärtused“. Kes seda doktriini ei jaga, ähvardab põlu alla sattumisega. Homoabielud, võltstolerantsus, arengumaade elanikkonna massiline toomine Euroopasse, jne. Uute teemadena veel kliima jahutamine ja vihakõnega võitlemine. Lühidalt, pigem ikka bolševikele omane „maailma parandamine“ selmet koduõue kordategemine. Ja muidugi tsensuur neile sõnakuulmatutele, kes teisiti arvavad. Sõna ei tundu ELis vaba olema.

Unionistide unelm on ühtsed seadused igal pool, ühtne raha ja majandusruum kõikjal, et kõik direktiivid ja korraldused tuleksid ühest kohast. Hiiglaslik tsentraliseeritud bürokraatiamasin sülitab välja peamiselt keelava iseloomuga sõnumeid. Enamus asju on keelatud ja vähe lubatud. Osariikidele või provintsidele jääks elluviimise, haldamise ja tõlgendamise roll. Mõistagi sõltub nüüdki palju kohalike bürokraatide tahtest ja võimalustest asju tõlgendada, neist isegi vahest mööda hiilida. Eestlastele näib aga olevat sisse juurdunud komme täita halbu seaduseid saksa täpsusega. Ja veel üks uus ja jube asi liitriigis: hunnikute viisi mõttetuid arengukavasid ja -stsenaariume, kõiksugu rakkerühmi ja komiteesid, tagumiktunde ja lõputuid veebikoosolekuid, sadu tuhandeid projektikesi ja taotlusi.

Brittidele igal juhul sellest jamast piisas ja karikas sai täis. Nad jõudsid tõdemuseni, et tuleb seltskonnast lahkuda. Nii mõned teisedki on deklareerinud võimalikku lahkumist. NSV Liidust lahkumine oli tehtud võimatuks. Ega ka euroliidust lahkumine ja näiline demokraatia polnud Suurbritannia näitel lihtne. Aga kui liit ise lõhki läheb, ükskõik kas visina või pauguga, pudisevad selle osised ise nagunii laiali. Ja siis peaksid kõik iseseisvaks eluks valmis olema. Covid-19 andis selles osas teatud õppetunni.

Urmas Espenberg, Tallinna linnavolikogu liige, EKRE