18.04.2021
ERIK BOLTOWSKI
Eestis ei ole just kuigi palju ajakirjanikke, kel on olnud õnne ajada n-ö oma asja. Juba kaks aastakümmet teles ja raadios riigikaitseteemasid kajastav Erik Boltowski on aga üks neist. Enam kui aasta on ta vedanud veebiportaalis Uued Uudised riigikaitsesaadet „Si vis pacem…“. Usutluses Konservatiivide Vaba Sõnale räägib Erik oma värvikast ajakirjanikuteest ja põhimõtetest, mida peab oluliseks nii poliitikas kui ka riigikaitses.
Ajakirjanikuks omal käel
Erik Boltowski tee ajakirjanikuametini oli käänuline. Ta käis Tallinna 46. Keskkoolis, mis oli nõukaaegne kunstikallakuga nn eliitkool. Seejärel üritas aastakese tudeerida arhitektuuri TEMT-is, ent võeti siis sõjaväkke ja koolitati helikopterite raadioelektroonika mehaanikuks. Nõukogude sõjaväes pandi ta joonistama isegi Leninit – seda jumalust ei tohtinudki tegelikult päris igaüks joonistada. Selleks pidi olema diplom, ent polkovnikutel polnud teist sama hea käega meest lihtsalt võtta. Tsensuur ja surve olid kõvad – kümme korda päevas käidi kontrollimas ja kuklasse hingamas, et kuidas välja tuleb. Sõjaväes kujundas Erik ka igasuguseid stende ja teadetetahvleid. Amet tuli ise ja õpetas meest. Kunstikallakuga kooli aluspõhi ja käsitööoskus aitasid olukordadest välja vedada.
„Kui ma Vene sõjaväest tagasi tulin, siis ütles ema mulle, kahekümne aastasele, et mine õpi ajakirjanikuks.“ Ema töötas trükikojas ajalehtede küljendajana. Erik ajas jalad harki ja ütles valjusti üle toa: „Mina nõukogude jura kirjutama ei hakka! Vene sõjaväest oli küllalt.“
Nii sattus ta tööle Tallinnfilmi, hiljem töötas aga ARS-i ja Kaubandusliku Reklaami Kombinaadi dekooriateljee meistrina. Läks mööda kümme aastat enne, kui algas perestroika ja seejärel laulev revolutsioon. Alles siis sai Erik teha seda, mis talle kõige südamelähedasem tundus.
Tuntud ärimees Viktor Siilats ja rootsi-eestlane Andres Küng asutasid laulva revolutsiooni ajal ettevõtte Eesti Video. 1989. aasta detsembrikuus tehti Boltowskile ettepanek hakata reporteriks. Eesti Video tegi toonastest pöördelistest sündmustest igakuist ringvaadet „Eestimaa“, mis saadeti väliseestlastele. Umbes samal ajal pakuti võimalust teha kommentaatorina kaastööd ka tol ajal Münchenis asunud eestikeelsele Raadio Vaba Euroopale. See oli prestiižne värk.
Eesti Videos lõi Erik kaasa kuni taasiseseisvumiseni, muuhulgas sattus ta paljude tänaseks legendaarseks saanud ajalooliste sündmuste keerisesse. Näiteks filmis ta üles, kuidas internatsid Toompea ees mässasid ja eestlased neid tollase peaministri Edgar Savisaare kutse peale ära ajama tulid.
Ärkamisaega meenutab Erik magusa nostalgiaga – kogu rahvas oli entusiasmi täis. Emotsionaalselt väga kirgas, huvitav ja lootusrikas aeg. Aga dokumentalistile kujunes see ülikiireks perioodiks – hool ja hoobil polnud vahet.
1991. aasta augustiputši ajal sattus ta ka Moskvasse. „Meil oli vaja saata kassetid Eesti Videost ameeriklaste ABC Newsile, Prantsuse telejaamale TF-1, samuti ühele suurele Saksa televisioonile. Selleks pidid kassetid jõudma nende Moskva esindustesse. Välispiir oli kinni. Tallinna teletorni saatja oli välja lülitatud. Nõukogude armee soomukid olid Tallinnas ja piirasid teletorni,“ meenutab ta.
Erik läks Moskvasse putši teisel päeval, et viia ära lindid, millel oli salvestus Pihkva dessantdiviisi soomukite jõudmisest Tallinna. Kui toimuv oli üles võetud, jooksis ta Moskva lennuki peale. Videokassetid pakiti tavalisse paksu nõukogude kilekotti. Moskvas resideeruvate lääne partnerite kaudu pidi jõudma pilt Tallinnast üle laia maailma. Mõelge, kui lihtne on see tänu internetile tänapäeval. Aga 30 aastat tagasi käisid asjad teisiti.
„Õhtul hilja jõudsin kohale. Tänavad olid kõik kinni. Moskva kesklinn oli barrikadeeritud, aga osa sõjaväest oli juba tulnud Jeltsini poole üle. Neid võis tunda ära suurte ümmarguste plekkmärkide järgi, millel olid Vene lipu valge-sini-punased värvid.“
Välismaa telejaamade esinduste juurde tuli minna läbi paljude barrikaadide. ABC Newsi kontor asus Moskva jõe teisel kaldal, Valge maja vastas. Järgmisel hommikul sattus Erik aga kohta, kus inimesi oli aetud soomukite alla.
Ta ööbis Eesti esinduse hotellis ning läks pärast kiiret hommikukohvi, kaamerakott õlal, lihtsalt tänavale, et vaadata, kuhupoole rahvas liigub ja mis toimub. „Äkki nägin Sadovoje Koltso silla all asfaldil hiiglasuuri vereloike, kuhu rahvas lilli viis. Samas kõrval nägin põlenud trollibusse. Oli udune ja vihmane hommik. Sellest kohast olid soomukid üritanud öösel pääseda Valge maja juurde, kus oli Jeltsini pooldajate peakorter, aga rahvas blokeeris soomukite tee. Mitu noort meest kaotas seal oma elu,“ meenutab Erik.
Edasi läks ta Valge maja ehk Vene Föderatsiooni valitsuse hoone juurde vaatama, kas saab kedagi intervjueerida. See on sama hoone, mida hiljem, 1993. aastal, tulistasid omakorda Jeltsini tankid.
Hoone ees kulgevad jõe poole hästi laiad trepid ja nendel ootas rahvusvaheline ajakirjanike seltskond, kes oli pannud koha peal üles satelliidiantennid – tol ajal oli tegemist kosmosetehnikaga. Diplomaadikohvrisuurused kastid tehti lahti, sealt pandi kokku paraboolid, mis suunati telemastidele ja juba käiski kõrval otsereportaaž. Erik vaatas seda kõike kui ilmaimet. Iseõppijana sai ta sealt tohutult kogemusi ja teadmisi. Suhtles teiste riikide kolleegidega – ameeriklaste, sakslaste, prantslastega… Üleöö oli nõukogude alamast saanud vaba Eesti kodanik ja sellega ka vaba maailma ajakirjanike vennaskonna liige.
Treppidel nägi ta ka kiletelki, mis oli sisuliselt maast laeni täis haavasidemeid, sidumismaterjali ning medikamente. Juhuks kui… Juhuks, mis oli väga lähedal, kuid mis õnneks jäi tulemata. Arstid, kes olid ilmselt olnud öö otsa valves, magasid kurnatuna selle kõige keskel. Tolleks hetkeks oldi juba suhteliselt kindlad, et putš on läbi kukkunud.
Tuntus tuli krimisaatega
Erik sai laiemalt tuntuks 1990ndate keskel, kui Eesti Televisioonis alustas populaarne krimisari „Avatud toimik“.
„„Avatud toimik“ oli nagu minu laps,“ ütleb Boltowski. „Mul oli abimeheks režissöör Heiki Sepp, kes oli ühtlasi ka operaator, monteerija ja võttegrupi operatiivauto juht. 1995. aasta sügisel me sellega alustasime ja viisime vaatajareitingud lakke. Malli võtsin Ameerika politseisaadetest, kus reporterid käivad koos politseiga päevast-päeva, ööst-öösse ja nädalast-nädalasse sündmuskohtadel kaasas. Sinna sai lisatud natuke seda eestipäraselt aeglast uurivat ja arutlevat ajakirjandusklikku vormi – et miks ja kuidas? Ameerikas tegid neid saateid kümmekond inimest tiimis, meie olime kahekesi. Pooletunnine saade oli eetris igal nädalal.“
„Avatud toimik“ alustas ajal, mil taasiseseisvunud Eestis oli kõike metsikum kuritegevuslaine. Politseisaate tegija põnevate teemade puudumise üle kurta ei saanud, aga uneaeg jäi vahel vaid kolme-nelja tunni pikkuseks.
„Avatud toimikut“ tehti Eestis kokku kaksteist hooaega. Peale Erikut juhtisid saadet veel mitmed tuntud tegijad – Siiri Ottender, Timo Tarve, Priit Kuusk ja Andres Raid.
Erik meenutab, et erakanalid ei saanud kõrgeid reitinguid ETV-le niisama lihtsalt kinkida ja hakkasid popimaid saateid järele tegema. Oli ka põhjust, sest vaatajanumbrid püsisidki laes – kolmandik Eesti rahvast vaatas „Avatud toimikut“.
„Saadetes oli igasuguseid asju, sealhulgas selliseid, mille kohta tuli enne näitamist hoiatada, et ajage nüüd lapsed televiisori eest ära. Seal nägi ikka surma iga kandi pealt.“
Erik räägib, et nemad ise olid režissööriga tavaliselt koju jõudes nii väsinud, et lihtsalt kukkusid külili, kuni äratuskell jälle kolisema hakkas.
Saategrupi ohutuse tagamiseks oli antud korraldus, et sündmuskohal hoitakse politseinike selja taha ja neist ette ei joosta. Nii mõnigi kord läks asi siiski ohtlikuks. „Meie õnn, et me sel 1996. aasta aprillikuu ööl, mil kurikuulus Romeo Kalda lasi maha Lasnamäe politseikomissar Mart Laane, kaameraga väljas ei olnud. Me saime Mart Laanega suurepäraselt läbi ja käisime tema politseijaoskonnas alatasa filmimas.“
Kord aga sattusid nad kaameraga peale Kadriorus korterirööviga tegelevale vargabandele.
Koostöö politseiga oli nii hea, et Tallinna prefekt andis saatele isegi politsei digiraadiojaama, millega sai pealt kuulata nii politsei, kiirabi kui ka tuletõrje väljakutseid. Ka suuri liiklusavariisid käidi filmimas.
„Avatud toimikut“ tegi Erik kaks ja pool aastat. „Vaata, kui kaks ja pool aastat näed oma töös ainult negatiivseid tegelasi – kurjategijaid, seaduserikkujaid –, siis see hakkab närvide peale. Isegi vanad politseinikud ütlevad, et see võib hakata lõpuks maailmapilti mõjutama.“
Erik lõpetas sel ajal ka reservohvitseride kursusi ning ETV juhatus pakkus talle võimalust tegeleda Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu teemadega. See tähendas positiivseid emotsioone.
Erik on aastaid Eesti Televisioonis sõjaväeparaade kommenteerinud ja teinud ka kolm sõjaväesarja televisioonis ja kaks raadios. Ühtlasi on ta reservohvitser ja kaitseliitlane, Tallinna maleva Toompea malevkonna liige. Kuna Kaitseliidus on tema kinnitusel väga lahedad inimesed, siis soovitab ta kõikidel meestel Kaitseliitu astuda, sest sealt leiab parimaid kamraade. „Kaitseliit on Eesti riigi sünnitunnistuse hoidja. Kahekümnendatel aastatel oli Kaitseliidu maine küll kehv, aga kui kõrgeks tõusis see kolmekümnendate lõpuks!“
Kui Kaitsevägi sai kümneaastaseks, tegi Erik dokumentaalfilmid Vahipataljonist ja Scoutspataljonist, samuti on ta teinud arhiivimaterjalidel põhineva filmi Eesti rahuvalvajate missioonidest. Kõige õnnestunumaks peab Erik ise filmi Naiskodukaitsest; filmi pealkiri on „Liiliarist“ ja selle leiab hõlpsasti ka Youtube’ist. Neid dokfilme näidatakse aeg-ajalt televisiooniski.
Eesti jäägu Eestiks!
Riigikaitseteemade juurde on Erik jäänud tänaseni. Pärast Tallinna TV laialisaatmist, kus Erik aastaid töötas, peab ta nüüd pensionipõlve, aga teeb siiski Uutele Uudistele saadet „Si Vis Pacem…“, kus stuudiokülalistega vesteldakse riigikaitse- ja julgeolekuteemadel.
Puutunud riigikaitsega kokku pikalt ja mitme kandi pealt, ütleb Erik:
„Tänavakaklust päti või vargaga ei hoia ära vilavate silmadega mööda seinaäärt hiiliv argpüks. Nii on ka riikidega. Kakluse ja sõja hoiab ära arukas julgus. Arukas – see tähendab oma oskuste ja võimaluste teadlikku hindamist ning võimalusel selliste kriitiliste olukordade vältimist, mis tähendaks avalikku konflikti. Selliseid olukordi ei väldita mitte alistumisega, vaid väärika käitumise ja vajaliku jõu ning oskuste omamisega.“
Erik on veendunud, et Eesti kodanike ülesanne ei ole mitte kangelaslik sõjasurm, vaid sellise riigi ülesehitamine, mis tagab eesti rahva ja eesti kultuuri säilimise läbi aegade. „Seega, Eesti kaitseväe tähtsaim eesmärk on sõja ära hoidmine. Juba ainuüksi oma olemasoluga. Kui seda suudame, oleme juba võitnud. Mis tähendab aga, et me ei vaja mingit jõuetut paraadideks loodud dekoratiivarmeed, vaid päris võitlusvõimelist kaitseväge. Vabadusel on hind ja meil tuleb seda maksta, sest sõja korral on rahakott kõige tühisem asi, mille võime kaotada,“ räägib Erik. „Parm, kes praalib, et on küll väike, aga hammustab valusasti karu, pole tõsiseltvõetav. Karu lööb sellise parmu juba kasvõi nalja pärast esimesel võimalusel laiaks. Pidevalt tigedalt sumisev astlaga herilane tekitaks otis ehk rohkem pelgu, aga ka herilane löödaks võimalusel maha kui ohtlik tüütus. Seevastu rahulikult oma asja ajav mesilane, kellel on iga vaenlase talitsemiseks tõsine mürgiastel, tekitaks karus ehk isegi lugupidamist. Mesilane võib ju mitte ainult nõelata, vaid ka mett anda.“
Mis poliitikasse puutub, siis on Boltowski alati olnud konservatiivsete vaadetega. „See, mida praegusel hetkel maailmas tehakse, ei kõlba mitte kusagile. Ma ütleksin, et EKRE on laulva revolutsiooni aegne ERSP – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Põhirõhk Eesti poliitikas peab olema alusväärtustel, milleks on rahvuse elujõud, kultuuriline jätkusuutlikus ning riiklik vabadus. Isegi demokraatlik riigikord ja majandus on vaid vahendid alusväärtuste hoidmiseks.“
Erik ütleb, et Eesti liikus eelmise valitsuse ajal, milles osales ka EKRE, väga õiges suunas. „Praegu näeme kahjuks olukorda, kus pretensioonikas naistevalitsus ja eblakas presidonna on Eestist taas tegemas suurte poiste lakeid. Ma hindaksin naiste valitsust väga kõrgelt ja võib-olla tunneksin isegi aukartust, kui meil oleks seal mõni Margaret Thatcheri sugune poliitik. Paraku on rolle, mida ei suuda lõpuni välja pidada isegi igati elukogenud ja sünnipärast karismat omav mees,“ ütleb Erik ja lisab: „Niinimetatud triibulised nimekirjad ja triibuline seelikuvalitsus viivad eeskujuna selleni, et küllap varsti hakkavad ka homod nõudma oma triipe ja siis on järg mingite kohustuslike rahvuse-, rassi- ja religioonitriipude käes, seejärel tekib tuhat senitundmatut vähemust, keda vasaklased välja mõtlevad ja üles ässitavad.“
Erik leiab, et Eesti jäägu ikka Eestiks. „Me hindame ja armastame Eestit just sellisena, nagu see oli ja on praegu. Nii nagu igale lapsele on kõige kallim tema ema – isegi kui emal on mõni väike vistrik otsaees. Ma tahaksin, et Eesti tulevastel põlvkondadel oleks võimalik nautida samasuguseid säravaid ja rahulikke lapsepõlvesuvesid ja samasuguseid turvalisi kooliaastaid, nagu oli võimalik nautida meie põlvkonnal. Ma tahaksin, et Eestis jääksid püsima laulva revolutsiooni ajal ning kodanike komiteede liikumise ja Eesti Kongressi poolt sõnastatud põhimõtted. Ma tahaksin, et igasugused poliitilised edvikud ja auahned eputrillad ei rikuks omakasuahnelt ära meie tulevikku.“