28.04.2021
Martin Helme, Riigikogu aseesimees
Kurb ja kole on vaadata, kuidas tänane valitsus ei ehita üles mitte midagi, lihtsalt lõhub ja pöörab tagasi eelmise kahe aastaga saavutatut, ütleb EKRE esimees Martin Helme intervjuus ajalehele Konservatiivide Vaba Sõna.
Kaks kuud on Eestit valitsenud Keskerakonna ja Reformierakonna valitsus. Kuidas nad hakkama on saanud?
Võtsime valitsuse vahetumise järel seisukoha, et me ei käitu hüsteerilise ja destruktiivse opositsioonina, nagu seda oli Reformierakond. Opositsioonis olles oli neil enda jutu järgi plaan, kuidas lahendada koroonakriis, plaan, kuidas hoida eelarve tasakaalus, plaan, kuidas suhelda paremini teiste riikidega ja plaan, kuidas muuta ühiskond sõbralikumaks ja sidusamaks. Meie plaaniks opositsioonis on sisuline kriitika valitsuse vigade suhtes ja usutava alternatiivi pakkumine praegusele valitsusele.
Kahe kuu jooksul oleme paraku näinud, et nad ei oska sülle kukkunud võimuga midagi head teha. Päris kindlasti ei ole neil ühegi probleemi lahendamiseks plaani. Samuti on selgeks saanud, et ministrid on allpool igasugust arvestust ega saa oma tööga üldse hakkama. Kõige paremini paistab see silma koroonarindel, aga üha selgemaks muutub see ka kõigis teistes valdkondades. Mis tähendab, et meil kui peamisel opositsioonierakonnal on vaja valitsuse tegematajätmistele palju rohkem tähelepanu juhtida ja palju rohkem omapoolseid algatusi pakkuda, kui keegi kahe kuu eest eales oodata oskas.
Valitsuse plaan kehtestada Eestis sisuliselt lõppematu eriolukord, mis annaks politseile volitusi juurde, tõi Riigikogu ette ja Vabaduse väljakule sadu meeleavaldajaid. Kohale kutsuti märulipolitsei ja mitme protestija suhtes alustati väärteomenetlust. Kas valitsus käitus õigesti?
Meie valitsuse vastu hakkasid tänavaprotestid veel enne, kui me ametisse saime. Kestsid kaks aastat järjest, isegi koroona ajal. Aga meie ei ajanud neid laiali, ei kasutanud jõudu. Kaja Kallas on võimul olnud kaks ja pool kuud. Tänavaprotestid tema valitsuse tegevuse vastu on kestnud paar nädalat ja juba kasutatakse võtteid, mis on tuttavad Valgevenest.
Mulle on vastuvõetamatu, et rahumeelsete meeleavaldajate vastu kasutatakse ebaproportsionaalseid jõuvõtteid. Protestijate põhisõnum on vastuseis politseiriigile, politseile lisavõimu andmisele ja võimu kuritarvitamisele. Nagu näha ei ole tõsiseltvõetavad siseminister Kristian Jaani kinnitused, et neile antud võimu ei hakata kuritarvitama. Kuritarvitatakse juba praegu ju!
Eriti masendav selle kõige juures on loomulikult meedia käitumine. Elatakse kaasa valitsusvastastele meeleavaldustele Valgevenes, Venemaal või Myanmaris. Kui aga meie enda tänavatel kasutab meie oma valitsus meie oma kodanike vastu samu võtteid, nagu Lukašenko, siis asutakse hoopis ketrama julgeolekuasutuste valelikke jutupunkte Kremli agentidest või lamemaalastest. Ja lõppude lõpuks, ka lamemaalastel on õigus meelt avaldada, lihtsalt te ju ise ka ei usu, et sajad ja tuhanded inimesed tulevad teist nädalat järjest Toompeale meelt avaldama lameda maa teooria pärast.
Kõige halvem, mida praegu teha saab, on jõudemonstratsioon. Paraku näeme, et selles suunas me liigume. Kui mõtleme, kuidas toimus Eestis jaanuaris võimuvahetus, siis polegi ehk praegu toimuv ebaloogiline. Kui võimule tullakse selliste võtetega, siis miks ei peaks võimul püsimise nimel kasutama samuti võtteid, mis ei sobi mitte kuidagi kokku meie põhiseaduse ja õigusriigiga. Nii nagu 1934. aastal järgnes 12. märtsi riigipöördele süstemaatiline kruvide kinni keeramine – ikka rahva enda turvalisuse ja heaolu nimel, eks – nii ka praegu?
Mida tulnuks koroonakriisi ohjeldamisel teha teisiti?
Uue valitsuse kõige rängem viga oli see, et nad ei võtnud asja tõsiselt. Teiseks oluliseks veaks oli Kaja Kallase otsus teha puhtast poliitilisest kiusust kõike risti vastupidi eelmise valitsuse otsustele. Igaüks, kes on vaadanud graafikuid, näeb, et vana valitsuse viimaste istungite ajal oli nakkuskordaja läinud alla ühe. See tähendab, et olukord oli väga tõsine ja noatera peal, aga stabiilne ning kontrolli all. Küllap vaatasid neidsamu arve ka reformarid ning uskusid, et rohkem ei peagi pingutama ning võib rahumeeli lõdvaks lasta.
Olukorra teeb hullemaks see, et pärast esimese suure eksimuse tegemist ei ole Kaja Kallas suutnud tänaseni tunnistada oma viga. Ja kui viga ei tunnistata, siis on seda ka väga raske parandada.
Uus valitsus on tühistanud ridamisi eelmise valitsuse häid algatusi nagu neljarealised maanteed ja rahapesu uurimine. Mida see Eesti inimestele tähendab?
Kurb ja kole on vaadata, kuidas praegune valitsus ei ehita üles mitte midagi, lihtsalt lõhub ja pöörab tagasi eelmise kahe aastaga saavutatut. Nende lühinägelik viha poliitiliste oponentide vastu on nii pime, et nad ei hooli ka sellest, et see toob kaasa laiemat kahju kogu ühiskonnale. Nad ei hooli isegi sellest, et nende enda valijad kannatavad.
Esimest korda 30 aasta jooksul oli Eestis valitsus, kes seadis eesmärgiks Eesti ühendamise korralike moodsate teedega. See edendab majandust, aitab kaasa maapiirkondade arengule, vähendab liiklussurmasid. Me leidsime viisi, kuidas teedeehitust rahastada. Me asusime seda plaani ellu viima. Tegemist on suure ettevõtmisega, kus kohe ei juhtu midagi, tulemusi oleks saanud näha alles mitme aasta pärast. Kõigele sellele tõmbas Reformierakond kriipsu peale ja Keskerakond oli kohe nõus.
Rahapesuteemal tehti samuti väga tõsine kannapööre. Esimest korda oli Eestis võimul valitsus, kes mõistis, et rahapesu on probleem, et see määrib meie mainet, et see korrumpeerib meie majandust ja poliitikat ja et sellega tuleb tegeleda jõuliselt. Tegime selleks tõsist koostööd teiste riikidega. Uue valitsuse esimene otsus oli koostöö lõpetada.
Näeme Eesti inimesi kahjustavaid otsuseid muudeski valdkondades. Kuigi kinnitatakse, et uusi makse ei tule ja olemasolevaid ei tõsteta, ei kavatse valitsus jätkata meie poolt alandatud aktsiiside hoidmist. Näeme ka, kuidas lepitakse Euroopa Liidust ette kirjutatud maksudega. See kõik kahjustab Eesti majandust ja inimeste heaolu.
Uus valitsus on lubanud ka Eesti–Vene piirilepingu ratifitseerimist parlamendis. Miks seda teha ei tohiks?
Tartu rahuga kokkulepitud piirilepet asendav piirileping on sõlmitud 2005. aastal. See oli 16 aastat tagasi. Polnud veel toimunud Gruusia ega Ukraina sõda, Eesti oli äsja saanud NATO ja EL-i liikmeks. Leping ise on selgelt ühepoolne ära andmine. Sellega anname ära oma territooriumi, anname ära oma juriidilise järjepidevuse. Vastu ei saa me mitte midagi. Ei Tartu rahu tunnistamist ega ka mitte mingit kompensatsiooni ühegi asja eest. Raske on ette kujutada rohkem kahjulikku ja ühele poolele kaldu olevat lepingut. Sõlmis selle omal ajal reformierakondlane Urmas Paet.
See dokument on meile nii mitme eri nurga alt nii üheselt kahjulik, et jääb täiesti arusaamatuks, miks selle juurde üldse tagasi tuldi. Mingit poliitilist survet selleks kusagilt ei ole – ei Läänest ega Venemaalt. Samuti ei ole sellest loota vähimatki kahepoolsete suhete paranemist. Vastupidi, Venemaa on praegu selgel konfliktikursil Läänega. Me võitleme Gruusia ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse eest, aga enda omast ei hooli. Mulle on see mõistetamatu.
Meie erakond kavatseb selle lepingu sõlmimist takistada kõigi vahenditega. See on Eestile kahjulik, selle ratifitseerimist saavad soovida vaid inimesed, kes teenivad mingeid muid jõude, mitte Eestit.
Kallase valitsus tühistas eelmise valitsuse algatatud immigratsiooni piiramise eelnõu ja püüab hakata ukrainlasi ennaktempos sisse vedama. Mida see endaga kaasa toob?
Kas pole mitte masendav, et Kaja Kallas ähvardab eestlasi suve ära jäämisega, aga samal ajal tuuakse meile Euroopa ühest suuremast ja kontrollimatumast koroonakoldest sisse odavtööjõudu niipalju kui saab? Kõikvõimalikest piirangutest kinni pidamiseks kehtestatakse üha karmimaid politseivõtteid, aga tööandjate huvides eesti inimeste tervist ohustada ei ole valitsusele mingi probleem. Ühtlasi saame ju kõik aru, et tänane valitsus ei kavatsegi tegeleda karantiinitingimuste kontrollimisega, seda juttu räägitakse lihtsalt propagandaks.
Me pidasime eelmises valitsuses Keskerakonnaga väga ägedaid vaidlusi Ukraina tööliste teemal. Ka nemad ei näinud selles mingit probleemi, kui riiki tuuakse lõputus koguses odavtööjõudu. Koroonaolukorrale lisaks on meie jaoks suurem probleem just odavtööjõu sissetoomine. See surub Eestis palgad alla ja tekitab palgavaesust, mis omakorda soodustab väljarännet, aga ka majanduse stagneerumist. Teiseks on tööjõu sisseveol rahvastikule väga suur mõju ja me oleme selgelt tohutu immigratsioonilaine all. Väikesele kitsale tööandjate grupile kasumi tagamine ülejäänud ühiskonna arvelt on meie erakonna arvates üheselt rahvavaenulik tegevus. Eestil on niigi ülimalt lõtv immigratsioonipoliitika ning meie tegelesime valitsuses selle piiramisega. Nüüd tahetakse seda poliitikat veelgi lõdvendada. Kavatseme seda igal juhul väga jõuliselt takistada.
EKRE on mitu korda püüdnud tõsta seksuaalelu alustamise alampiiri, et pedofiilide tegevust seaduslikult piirata. Miks see vajalik on ja miks liberaalid sellele seni nii tuliselt vastu on olnud?
Esitasime juba eelmises Riigikogu koosseisus eelnõu seksuaalelu seadusliku vanuse tõstmiseks 16-le eluaastale. Praegu on see 14 ja sellega oleme Euroopa kõige liberaalsemate riikide seas. Samuti pressisime eelmise koalitsiooni tegemisel koalitsioonilepingusse sisse plaani luua pedofiilide register. Selle registri abil saaks näiteks laste- ja haridusasutuste juhid kontrollida töötajaid, et välistada nende varasem seotus laste ahistamisega.
Meie jaoks ei ole see mingi uus või äkki tekkinud teema, me oleme aastaid rääkinud, et Eestis ei kaitsta lapsi ja noori piisavalt. Kahjuks ei teinud Raivo Aegi juhitud justiitsministeerium koalitsioonilepingus ette nähtud pedofiilide registri loomiseks mitte midagi ja keskerakondlased lükkasid vanusepiiri tõstmise mõtte väga järsult tagasi.
Nüüd, hiljutiste skandaalide taustal, on ka teiste parteide poliitikud lubanud tegutsema hakata, kuid survestamist tuleb jätkata. Juba näeme reformierakondlaste katseid teemaga venitada ja lahendused võimalikult ära lahjendada. Miks nad seda teevad? Küllap on põhjuseks ideoloogilised dogmad ja hoolimatus. Kahtlemata mängib oma rolli ka see, et liberaalid on blokeerinud vähemalt kümme aastat kõiki vähegi tõsisemaid samme ja nad ei taha tunnistada, et on käitunud valesti või laste turvalisust kahjustavalt.
EKRE on olnud kriitiline valitsuse plaanitava meediateenuse seaduse muudatuse ja vaenukõne kriminaliseeriva seaduse suhtes. Miks?
See on üks erakordselt salakaval ja alatu seadus. Me peaks selgemalt välja ütlema, et igasugused eufemismid nagu vihakõne või vaenukõne pole midagi muud kui tsensuur. Meediateenuse seadus on üks osa tsensuuri kehtestamisest Eestis. Suunis selleks tuleb loomulikult Euroopa Liidust. Kui plaanitav vihakõne seadus on mõeldud eraisikute tsenseerimiseks ja karistamiseks, siis meediateenuse seadus on mõeldud meediaväljaannete tsenseerimiseks ja karistamiseks. Loetelu asjadest, mida öelda ei tohi, on ikka sama: ei tohi olla diskrimineeriv homode, immigrantide, moslemite, transsooliste jne suhtes. Meediateenuse seaduse muudatusega luuakse Tehnilise- ja Tarbijakaitse Järelevalveameti (TTJA) juurde töökohad, kus ametnikud hakkavad jälgima meediaväljaandeid ja kontrollima, et seal ei oleks Brüsselis eriliseks kuulutatud gruppide suhtes halvustavat suhtumist. Tsensorid tegelevad eelkõige kaebuste põhjal ja kaebusi võib esitada ka piiri tagant. Kui kaebus tuleb piiri tagant, peab igal juhul karistama, sest kui ei karistata, siis luuakse üleeuroopaline komisjon, mis võtab asja üle.
Tegemist on puhtakujulise meediaväljaannete tsensuuriga, aga eriti tülgastavaks teeb asja see, et tsensuuri kehtestab meile Brüssel. Pole mitte mingit lepingulist alust, mis ütleks, et meediasisu reguleerimine on Euroopa Liidu pädevus. Me peaks selgelt ja üheselt ütlema, et me ei kavatse sellise algatusega kaasa minna. Valitsuses olles keeldusime me seda seadust üldse menetlemast, ehki ametnikud kangesti painasid.
Tähelepanuväärne on ka see, et tsensuuri kehtestab meile valitsus, mis koosneb kahest ennast liberaalseks nimetavast erakonnast.
EKRE ei ole opositsioonis üksi, vaid koos sotsidega. Kas, ja kui, teete ka mingisugust koostööd?
Sotsid on teatavasti kuulsad selle poolest, et nende meelest on inimese sugu sotsiaalne konstruktsioon, ka inimese rahvus on nende arvates väljamõeldis. Pole siis ime, et nad on suutnud luua endale fantaasiamaailma, milles nad on justkui osa ka tänasest n-ö liberaalsest valitsusest, mis sellest, et neil ei ole ühtegi ministrikohta ja et valitsuses ei huvita nende arvamus kedagi.
Nii ongi sotsid võtnud üsna enneolematu positsiooni – nad ei oponeeri sugugi kõige ägedamalt neile poliitilistele jõududele, kes kannavad valitsusvastutust, vaid EKRE-le, kes on opositsioonis ja praegu riigi valitsemise eest ei vastuta. Ma pole oma elus näinud veel ühtegi opositsioonierakonda, mis kaabiks nii innukalt valitsuse kintsu kui sotsid. Nägime seda komisjonide kohtade jagamisel, nägime seda Riigikogu juhatuse valimisel, näeme seda ka erinevate eelnõude puhul.
Kui palju see valijatele muljet avaldab või meeldib, on näha nende kustuvast toetusprotsendist. Nad on Isamaaga tihedas rebimises künnise alla vajumisel.
Eelmisel kuul võis uudistest lugeda, et EKRE soovib olla rohkem esindatud Ida-Virumaal. Mis on selle algatuse taga?
Meie jaoks on oluline, et EKRE oleks esindatud kogu Eestis, et meie poliitikat viidaks ellu kõigil tasanditel, alates omavalitsusest, jätkates riigiga ning lõpetades esindatusega europarlamendis.
Ida-Virumaa ei ole mitte ainult meile, vaid ka teistele erakondadele keeruline koht, põhjused on siin erinevaid. Üks asi on kahtlemata Ida-Virumaa rahvuslik-demograafiline eripära. Teine asjaolu on see, et maakonnas, aga eriti suuremates linnades, on pikki aastaid olnud sisuliselt ühe partei ehk Keskerakonna võimumonopol. Me näeme, kuidas see on tegelikult pärssinud piirkonna arengut; ega ilmaaegu pole Ida-Viru üks korrumpeerunumaid maakondi. Ka see organisatsioon ja liikmeskond, mille me pärisime Rahvaliidult, oli Ida-Virumaal suhteliselt nõrk. Võib öelda, et erakonna seisukohalt oli Ida-Virumaa viimane piirkond, kus meil oli erakonna üles ehitamisel rohkem tegemata kui tehtud. Ometi oleme teinud kõvasti tööd, et ka selles Eesti piirkonnas oleks meie erakonna väärtused esindatud ning et ka seal oleks meie liikmed koondunud ja organiseerunud selleks, et valimistel saaks inimesed meid toetada.
Meil on Ida-Virumaal väga selge poliitika energeetika, aga ka koolivõrgu osas. Seal jagatakse meie seisukohti traditsioonilise perekonna ja immigratsiooni teemadel.
Olete alates märtsi keskpaigast Riigikogu asespiiker. Mida on selles positsioonis võimalik riigi heaks ära teha?
Riigikogu juhatus on kolmeliikmeline. Poliitiline tava ütleb, et esimees ja esimene aseesimees on koalitsioonist ning teine aseesimees suurima opositsioonierakonna esindaja. Sotsid muidugi jätsid minu poolt hääletamata.
Minu kõige olulisem ülesanne Riigikogu juhatuses on hoida silm peal, et valitsuserakonnad ei rikuks Riigikogu töös protseduurireegleid ja head tava. Need reeglid ja tavad on selleks, et demokraatia toimiks ja võimu ei kuritarvitataks. Samuti annab see amet võimaluse olla kursis infoga, mida Riigikogu realiikmed ei näe. Seega on minu peamine ülesanne aidata kaasa sellele, et Eestis toimiks parlamentarism ja demokraatia – nagu opositsiooni peamine ülesanne ongi.
Riigikogu aseesimehe koht võimaldab pidada ka eraldi välissuhtlust, mida ma juba olen kasutanud sarnaste erakondade esindajatega ühenduse pidamiseks. Ja loomulikult annab see võimaluse juhatada Riigikogu istungeid, mis muide, on päris huvitav ja tore.
Kohalike valimisteni on pool aastat. Kui paljudes valdades EKRE oma nimekirjaga välja tuleb?
Suhtume kohalike valimiste ettevalmistustesse väga tõsiselt. Koroonapiirangud teevad olukorra muidugi väga keeruliseks, erakonna tavapärane töö on pärsitud, aga näen, et kogu erakonnas toimub osakondade tasandil väga tõsine ettevalmistus juba praegu. Eestis on 79 omavalitsust, praegu tundub, et me suudame oma nimekirjad välja panna umbes 70. Sellega oleme igal juhul kõige tugevamate Eesti parteide hulgas. Loomulikult on tähtis ka see, et nendes nimekirjades oleks tublid tegijad. Olen eelolevate valimiste suhtes optimistlikult meelestatud.