07.05.2021
Paljud lapsed kogu maailmas saavad õppematerjali kätte digitaalselt. Pilt on illustratiivne.
„Tundub, et see on nali ja ebaõnnestunud veel pealekauba. Kaeme asju lähemalt ja tuleb välja, et naljast on asi üsna kaugel.
Raha tundub siiski olevat – laagrite jaoks, mis laste kaduma kippuva õpimotivatsiooni taas taevasse tõstavad, 6 miljoni „leidmine“ ei valmista mingeid peavalusid. Samas – mida arvab ka ilma eriettevalmistuseta lapsevanem sellest, et kas tõesti kolmepäevasest suvelaagrist on lapse enesetunde tõstmiseks enam abi kui aastaringsest huvialaringist koos omasuguste samast asjast innustunud kaaslasega?! Kolm päeva võõrastega versus aasta sõpradega meelistegevuse keskel – kuidas tundub?
Nüüd õpikutest, eeskätt just digiõpikutest – neist samadest, milliseid ümber suure ilma õigusega imetletakse ja eeskujuks seatakse. Huvitav on siin ära märkida sedagi, et järgneva jutu rääkimine osutus võimalikuks ainult silmast silma valla erksamate asjaosalistega – telefoni enam ei usalda isegi pedagoogid, sest teab mis repressioone kuskilt „ülalt“ kaela sadama võib hakata…
Uus haridusminister on eraldanud 80 eurosenti kuus õpilase kohta, summa hulka kuuluvad KÕIK õpikud ja töövihikud. See teeb aastas 10 eurot per õppur. Samas kutsub Liina Kersna üles kõiki osalema mingi salapärase uue platvormi loomisel või isegi väljaehitamisel, ettevõtmise koodnimi on Koolikott 2. Paraku pole operatsioonil ei sisu, tegijatel eesmärki ega ettekujutustki, mis asi see olema peab.
Rahast juttu esialgu ei ole, sisu ei ole aga 2022. aastal peaks asi juba kooli jõudma, ilma naljata. Haridusministeeriumisse on tulnud uut ja värsket verd – kõlas juba ühe uue tulija hääl, kes teatas võidukalt, et on juba pool aastat ministeeriumis töötanud ja talle on pilt selge, mida ja kuidas KÕIK ümber teha…
Praeguse digiõpikute autoritel (opiq) on õnnestunud luua süsteem, kuis kogu õppesisu on seoses ja integreeritud – õppides tundma Pompei viimaseid päevi ajaloo programmi raames, on klõpsu kaugusel seonduv – füüsika ja keemia näiteks, mis seotud protsessidega vulkaanide pursete puhul. See pole toimunud püha vaimu või musta maagia abil, selle kallal on vaeva nähtud ja see on loomulik.
Soomes maksab näiteks ühe digiõpiku litsents kuus ca 2.50, kui lisada testid, töövihikud jne – siis ulatub summa 14 euroni. Meil soovitakse summat 1.50 ja see käib 350 (!!!) õpiku kohta, ministeerium pidas seda kalliks. Praegune süsteem toimib tänu mõne aasta tagusele kirjastajate ja ministeeriumi kokkuleppel ja on suuresti kirjastajatele kahjumit tootev, kuid lubati turumajandust ju ka siia. Kui tuleb turg, tuleb ka jaehind pakkumine kehtiks hulgi arvestusega, et meil on ca 150 000 õpilast.
Kirjastajate poolne pakkumine tehti – 3.70 per õpilane ja see tähendaks 350 õpikut, uus haridusminister arvas, et 30 senti võiks küll ja küll olla. Kohapeal öeldi otse, et niipea, kui tuleb Reformierakond turule, hakkab kogu nende ideoloogiale vastupidine jutt käima mingist riigikirjastusest, mis võiks, peaks, hakkaks, teaks ja tunneks.
Näha on, et riik (ministeerium) ehitab mingit uut platvormi, millel sisu pole ja pole üldse midagi, kuid rahad liiguvad. On ametnikele ju ettepanekki tehtud – andke see raha koolidele – nad ISE vaatavad, mis kõige otstarbekam, vajalikum ja sobivam. Aga ei!
Õpikute raha pole muutunud aastast 2007, vahepeal anti 10 eurot digiõpikute jaoks juurde, sellest ilmselt ei piisa.
Ja jõuamegi oma jutu alguse juurde tagasi – kas tõesti võime ühel päeval olla silmitsi olukorraga, kus lisaks huviharidusele on kadunud ka digiõpikud, sest kolm päeva suvelaagrit kompenseerib kõik?!“
Andres Raid, ajakirjanik
