Esmaspäeval surus korruptsioonikoalitsioon Riigikogus läbi Eestile ülikahjuliku taasterahastuse seaduse, sel teemal võttis sõna EKRE esimees Martin Helme.
“Siin debati käigus kõlas üks selline hüüatus, et mille vastu siis EKRE õieti sõdib. Ma ütlen, mille vastu me sõdime. Me sõdime üheselt ja selgelt võimu kaaperdamise vastu Euroopa Liidu poolt. Me sõdime selle vastu, et Eesti riigiõiguslik seis muutuks, põhimõtteliselt. Seda see taastefond aitab saavutada. Muutub ka loomulikult Euroopa Liidu enda olemus. Ja kuna, nagu me kõik teame ja nagu meile kogu aeg räägitakse, et meie olemegi Euroopa Liit, siis selle otsusega, selle otsuse eelnõu heakskiitmisega muutub meie riigiõiguslik olukord.
Seda kõike põhjendatakse meile piinliku rehepapliku lobaga. Seda on lihtsalt õudne kuulata, mida kõike me saame n-ö võõra raha eest tegema hakata. Andke andeks, kas me oleme riik või ma oleme rehepapid? Kui me tahame ehitada Tallinna Haigla, siis ehitame Tallinna Haigla ja kui vaja, võtame selleks laenu. Kui me tahame uuendada raudteed või neljarealisi maanteid, siis ehitame raudteed ja neljarealisi maanteid. Selle jaoks me ei pea ära andma oma iseseisvuse viimaseid riismeid, mida on niigi liiga vähe järele jäänud ja mille äraandmisega on mindud niigi palju kaugemale, kui 2003. aastal rahvahääletusel luba saadi.
Kõik teavad ja väga paljud ei varjagi seda, ei Macron ega Lagarde ega von der Leyen ei varjagi seda, et taastefondi näol on tegemist otsusega, mis sillutab teed Euroopa Ühendriikide ehitamiseks, Euroopa Liidu föderaliseerumiseks. Nüüd me kõik teame ka seda, et Eesti liberaalidele ei ole see probleem. Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Reformierakond, Keskerakond ei näe selles midagi halba, et Eesti on Euroopa ühendriikide provints, piiratud autonoomiaga riigitaoline moodustis, millel on olemas riigi sümbolid, aga kus põhipõhilised suured otsused, nii majandusotsuseid kui ka välispoliitilised otsused – näiteks, milliseid diplomaate välja saata või mitte – langetatakse kusagil mujal. Aga sellisel juhul ei kehti enam Eesti põhiseaduse kõige olulisemad aluspõhimõtted.
Eesti põhiseadus ütleb meile selgelt, et Eestit valitseb siinne rahvas, Eesti rahvas, Eesti kodanikud. Ja kui meil maksude üle hakkab laias laastus otsustama see, kes sai Saksamaal viimastel valimistel kõige rohkem hääli, ja kui meie välispoliitika üle hakkavad otsustama põhimõtteliselt prantslased, sakslased ja hispaanlased oma kokkuleppe tulemusel, siis ei ole Eestis valimistel mingit mõtet.
Siis ei ole mingit vahet, kas me toetame ühte, teist või kolmandat parteid, parempoolseid, vasakpoolseid, liberaale või konservatiive, sest sellel ei ole mingit vahet lihtsalt. Sellel ei ole ka enam mingit vahet, mida me siin saalis üksteisele ütleme, kas me läheme veel viisakamaks, kuna on veel rohkem lugupeetavaid ja auväärseid ja kalleid kolleege, või läheme teravamaks. Sest sellel ei ole mingit vahet, see ei muuda mitte midagi selles poliitikas, mis meile kõigile tuleb. Ja see on see, mille üle me siin arutame.
See on see, mida me tahame, et ei juhtuks. Et Eesti jääks Eesti põhiseaduse järgi iseseisvaks rahvusriigiks. Ja kui Euroopa Liit muutub millekski muuks, siis me ei taha enam selles Euroopa Liidus olla. Meie ei ole sinna astunud, me oleme astunud rahvusriikide liitu. Mõned meist ei tahtnud isegi seda, aga sinna me läksime rahva otsusega. Aga kaugemale mitte, rahva otsusega.
See jutt, et kui me nüüd teeme selle taastefondi – see on iseendale või avalikkusele valetamine, see on piiratud, see on 0,6% SKP-st. Kõik teavad: kui see taastefond vastu võetakse, siis järgmine samm on Euroopa Liidu ühised maksud, sest mitte ükski liikmesriik ei ole nõus sellega, et vähenevad neile antavad toetused või suurenevad olulisel määral nende sissemaksed Euroopa Liidu ühisesse eelarvesse.
Seda ei taha ka Euroopa Komisjon, sest Euroopa Komisjoni jaoks ei ole ju kunagi olnud teema liikmesriikide majanduse päästmine. See taastefond liikmesriikide majandust ju ei päästa. Sellel on väga vähe pistmist koroonakriisiga. See on põhimõtteliselt tulu siirde kokkulepe Euroopa Liidus. Ühed riigid maksavad sisse ja teised riigid saavad seda kasutada.
Praegune põhiargument, mida ma kuulen valitsuselt, on see, et aga me oleme nende hulgas, kes maksavad sisse vähem, kui saavad. Järgmised seitse aastat oleme, pärast seda enam ei ole. Mina ei vaidle vastu nendele inimestele, kes tahavad, et Eesti oleks Euroopa Ühendriikide üks provints. Aga ma leian, et seda ei saa teha Eesti põhiseadust rikkudes, ma leian, et seda ei saa teha ilma põhjalikku arutelu pidamata ka avalikkuses.
Koputada ära selline otsus siin 51 häälega – kusjuures ma tõeliselt tõeliselt leian, et see ei ole korrektne ka seaduslikus mõttes –, kui me põhimõtteliselt anname ära Eesti suveräänsust, siis me põhimõtteliselt tegeleme põhiseaduse muutmisega. Ja kui seda teha kiireloomuliselt, siis see tähendab neli viiendikku hääli Riigikogus, isegi mitte 76, vaid 81 häält Riigikogus. Praegu siin 51 häälega seeläbi koputada, olles selle sidunud veel valitsuse umbusaldusega – minu meelest ei ole see mitte ühegi nurga alt seaduslik.
Eks me proovime muidugi loomulikult selle vaidlusega minna välja Riigikohtusse. Aga tulla väitma, et see ei muuda midagi, see on lihtsalt valetamine ja sellega ei saa küll kuidagi nõus olla. Ma absoluutselt ei lange isegi aruteludesse selle üle, kas seesamune õiglase ülemineku fond on Ida-Virumaale kasulik või kahjulik. Kogu rohepööre on Eestile kahjulik, see on ju selge. See on majanduslikult kahjulik, poliitiliselt kahjulik jne. Aga praegu me räägime isegi mitte rahalisest kasust või kahjust, vaid me räägime sellest, et meile on lubatud raha anda. Ja ainus, mis me vastu peame andma oma otsustusõigus. Aga see on liiga kõrge hind. Me ei ole nõus sellega.”