Mitmekesisus ettevõtetes – taas üks ideoloogiline jaburus

Sotsiaalministeeriumis ajaveebis reklaamitakse üht jaburust, mis võimendub just 12. mail, kui üle Eesti  tähistatakse erinevates ettevõtetes ja organisatsioonides (juba seitsmendat korda) mitmekesisuse päeva.

Sotsiaalministeeriumi võrdse kohtlemise poliitika juht Agnes Einman kirjutab, et juhtimist ei tuleks enam ammu vaadata üksnes majandusliku kasu aspektist ja selleks tuleb pöörata tähelepanu mitmekesisuse edendamisele organisatsioonides.

Kui seesama sotsiaalministeerium jaotab raha ning erinevad abivajavad grupid peavad leppima piskuga, siis on rumal rääkida sellest, et ettevõtte majanduslik kasu pole tähtis – just kasumlikud ettevõtted toidavad sotsiaalsfääri.

“Organisatsioonides, kus töötavad erinevad inimesed, osatakse paremini arvestada inimeste erinevate vajadustega, mis tähendab ka seda, et tulemuseks on tooted ja teenused, mis sobivad suuremale hulgale inimestele,” väidab Einman.

Üheski firmas ei loo tootestrateegiat kõik töötajad üheskoos, vaid selle ala spetsialistid, sest igaüks meist lihtsalt pole asjatundja igal alal.

Einman jätkab rumalustega: “Lisaks sellele on inimeste võrdne kohtlemine ka õigluse küsimus. Pole ühtegi põhjust, miks sama või võrdväärset tööd tegevad töötajad peaksid saama erinevat töötasu, tulenevalt näiteks nende vanusest. Töötasu peaks kujunema konkreetse ametiposti loodava väärtuse järgi organisatsioonis, mitte aga selle järgi, kes paistab sümpaatsem või kes rohkem ise palka küsib.”

Juba Einmani jutt on vastuoluline – ühest küljest ei tohiks töötasu sõltuda vanusest, teisalt aga toonitab ta, et töötasu peab maksma konkreetse ametiposti loodava väärtuse järgi, kuigi vanem inimene ei pruugi noorega sama suurt väärtust luua.

Kui sama füüsilist liinitööd teevad 20-aastane ja 65-aastane inimene, siis on ilmselge, et viimasel tuleb juba vanusest ja krapsakuse puudumisest tingitult toodangut märgatavalt vähem ja seega on ka töötasu erinev. On kujuteldamatu, et vastavalt 20 ja 10 toodet kokku pannud inimesed saavad võrdset palka.

“Eestis on soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus, keelates igasuguse tööalase diskrimineerimise soo, rahvuse, nahavärvi, puude, vanuse, usu- või veendumuse ja seksuaalse sättumuse tõttu…/…/ Näiteks võib eesmärgiks olla palkade ebavõrdsuse vähendamine soo, rahvuse ja vanuse lõikes,” kirjutatakse sotsmini ajaveebis.

Aga mis siis, kui sooliselt võttes ei kannata üks töötajat sama suurt füüsilist koormust välja kui teine? Kui puue ei luba ühel inimesel olla kiiruselt ja efektiivsuselt võrdne terve inimesega, vanus aga ei luba olla võrdne noorega?

Sellel propagandal ongi see nõrk koht, et kuidagi ei selgitata seda, mis juhtub, kui sugu, vanus, puue, rahvus (keeleoskus) või veel mingi asi ei luba kahte töötajat võrdselt kohelda (näiteks naine ei suuda tõsta nii palju kaste kui mees)? Või kehva keeleoskusega võõrtööline takerdub teeninduses pidevalt ning teeninduse kvaliteet lonkab?

Tahaks tõesti näha ettevõtet, kus liini ja ladude vahel sähviv füüsiliselt terve inimene saab võrdset palka temast aeglasema puudega inimese või vanuriga, paljusid keeli tundev inimene umbkeelse töötajaga (teeninduses), paljusid koolitusi läbi teinud inimene rohelise uustulnukaga ja nii edasi. Ettevõtte tolmu pühib lõppkokkuvõttes jalgelt just see efektiivselt töötav inimene ja alles jäävad vähemefektiivsed.

Sugugi puudega inimesi halvustamata kujutagem ette autofirmat, millel on kaks autopesuboksi, kus kaks inimest pesevad füüsiliselt survepesuriga autosid. “Valgustatud” ettevõtja värbab tööle kaks inimest, üks terve ja elujõus, teine aga liikumisvaegusega.

Esimene neist peseb tunniga viis autot ja teenib firmale 200 eurot, teine aga kaks autot ja 80 eurot. Firma kaotab teise boksi kaudu tunnis 120 eurot, palka aga tuleb vastavalt kontseptsioonile maksta võrdselt. Milline firma sellele välja läheks?

“Mitmekesisus” võib olla toetav tegevus, kuid mitte põhieesmärk. Liikumispuudega inimese võib rõõmuga võtta tööle IT-valdkonda, kus kõik inimesed istuvad, kuid mitte füüsilisele tööle. Äsja saabunud umbkeelsele pagulasele saab tööd anda lihttööl, kuid mitte teeninduses, kus on vaja keeli tunda – nii lihtne see ongi. Mitmekesisuse poole püüeldes ei maksa üle oma varju hüpata.

Kogu see sotsiaalministeeriumi kampaania on selgelt ideoloogiline, sest seal võrdsustatakse kõik inimesed ühe näidisroboti tasemele. Sellised kompromissitu võrdsuse nõuded on omased neomarksismile.

Kõige tähtsam aga on see, et ühiskonnale ja igale üksikisikule vajaliku raha teenib just majandusliku kasumiga ehk kiirete ja efektiivsete töötajatega, kelle looduga saavad toetusi nii puudega inimesed kui ka võõrsilt tulnud hariduse ja õppeta pagulased. Rääkimata riigi toimimisest.

UU

Portaalis Uued Uudised avaldatud artiklite seisukohad ei pruugi kokku langeda erakonna seisukohtadega.