07.08.2016
13906939_1748488708742846_6135812174283994622_n
Suvi nagu sügis. August hiilib kevadises mäluaugus. Kulinal on ellujäänud sigu, mõisapoes nisupüüli ja odratangu, krahvitõlla kivitee rohtunud rajal sahisevad moodsad sedaanid…
Vana ja väärikas Pandivere Virumaal on toibumas Vene väepealiku krahv Šeremetjevi rüüstest. Kulina mõisas kireb jälle kukk, täkk lobistab lakka ja nühib tõlva mära taguotsale, lammas tipib sõrgadega mõisasaalis nagu õukonnapeni ja määgib keset Kivisildniku, Hargla ja Kunnuse ülevat etlust. Kultuuri tiinus kohtub ammuse ajaga iidse puumaja naksuvates palkides. Mõisa säravate akende puhtakspestud näos peegeldub sihvaka mõisaproua Evelyn Poolametsa kaunis figuur, koogitaldrik käes. Hiljuti konservatiivide seltsi asutanud Hardo Pajula krigistab tooli ja piinleb: „Mida küll lähenevast Ülaste Revolutsioonist võinuks arvata Edmund Burke?“
Prantsuse revolutsiooni hinnates jäi too äraootavaks kuni pohmeluses jakobiinide ja teiste õigluse nimel tapjate kuumad südamed olid liigagaratest peadest uudse leiutise, Tema Hiilgus Giljotiini, abil pöördumatult eraldatud. Ajalookirjanikust Kulina uusmõisniku Anti Poolametsa naabrid, tsaari õuemaalijad Neff ja Kügelgen, on oma itaalia palazzodest ammu Elüüsiumi väljadele rännanud, kuid nende rajatud inglise pargimaastik sirutub silphaaval üle Viru-Jaagupi kirikaia, kus kroonik Kelch barbarite rüüsteretki ja katku maaletoojaid nimepidi paberile laotab – vahetuvad nimed ja daatumid, ajalooirooniliset lame encore!
Tallinnistlikud mürgisegajad ja ajaleheomanikud koogutavad kaeblikult kaelu kahanetave lugejate taandumisväljal. Viru mõisnike maalikogu on nüüdseks Kadriorus, mille tagaaias keerutab moestläinud diskot labaseks luksusautode müügimeheks osutunud president, sokimodellist peaminister unistab võrratust lapsepõlvest, mil plakatikleepimise imal tõde imbus läbi müüripragude.
„Ei juhtunud midagi“, mäletab viimsesse linna mittejõudnud Karl Ristikivi ehk „Rien,“ nagu kirjutas oma päevikusse Louis XVI 14. juulil 1789, prantsuse revolutsiooni esimesel päeval Versailles lossis omaette puutööd nokitsedes.
Kivisildnik teatab Kulinal, et luuletamine pole olnud kunagi lihtsam kui tänapäeval. Oluliselt vähemkeerukas kui üksildase poeedi töötoa tapetseerimine. Neitsivere hüübimisest indlemine massitiraažis loomastumist, aga kliiniliselt ei takista. Kivisildniku luuleõpetust on lihtne lugeda, aga ilmvõimatu järele teha – ei aita seegi kui hoida keele all luuleprofessor Karl Muru või klassik Hando Runneli imemiskapsleid. Kombati kaklusklubi aktivist ja kultuuri tõuparanduse edendaja Mihkel Kunnus tõurastab Indrek Harglat Kulina mõisa saalipõrandal eugeeniliselt. Kohamõiste pageb kirjandusest koplisse, kus kasvavad kased ning õhus värelev tõde istub saalipinkidel ja nagistab naeru. Vabaduse Ristiga kirjanik Hargla, kelle pärast paljud üldse mõisatee ette võtsid, teatab issanda rahus, et apteeker Melchiori mürgisegu pole ta ise mekkinud ega linnaarhiiviski alamsaksa või ladina veergudega silmi rikkudes pikki tagumiktunde teinud.
Ajutrenni anaeroobsel ületarbimisel tekkiva genitaalelevantsuse ohvrid katsuvad aru saada, meelde jätta ja alla kriipsutada: Jaan Krossi ülipikad lohelaused olevat laenatud Thomas Mannilt Helga Krossi tõlkes; Vilde preemiat taskus hoidev Ilme Post Pajusti kirjanike tammepuid niisama lihtsalt ära ei anna; luuleprofessor Toomas Liivi ilkumine teispoolsusest puhub õhu klaariks nagu kõhtu vaevadest vabastav hapupiimapeeretus; Eesti Akadeemilisest Seksuoloogia Seltsist innustust saanud ja oma varasemas loomeperioodis elust enesest erootiliste sugemetega (nüüdseks rahvaraamatukogudes soustiplekkidega ohtralt kaetud ning kapsaksloetud) romaane kirjutanud Urmas Espenberg ei konspekteeri enam ammu Moskva ülikooli filosoofialoenguil elavaid klassikuid Asmust ja Võgotskit.
Ehe elu ja ehe kunst, ja siis veel see,…. mis ta nimi nüüd oligi? Ahjah, see kultuur va, ikka jah, onju…lehvib…nagu, justkui…vanas mõisasaalis, kaunile elule ärganud. Saali laudadel olevates kandelaabrites põlevad küünlad, taamal mõisast mööduvad pulmalised sätivad end aasale hobuste lakkade lehvides pildikasti ette. Toas aga uurib grupp kirjandushuvilis edasi Heiti Talviku, Suumanni Sassi, Ilmar Laabani ja Juhan Liivi plahvatusohtlikku vaimusegu…
„…kuidas kägistamise viirus
surub elementide pimeda raevu
vägistamise kiirusel saledasse stroofi – kui seda metsa ees oleks!“
Indrek Hirv, poeet jumala armust, laskub Inglisillalt alla orgu, tema pead kattev kastemärg nõrgub luulepisarana, Remsu laotab teksti 51. romaani laugudele. Siin pole Õnnepalu, õnneks. August, ei mitte too Sang, üks riimluule viimaseid suurkujusid Eestis, vaid ikka see mis tuleb pärast Juulit, kisub Kulinal õhtule:
„Saksad surevad, mõisad põlevad, matsid jäävad matsideks
võileib paunas ja suudlus palgeil“