Kuigi Reformierakond nüsib igast küljest ühiskonna edenemiseks vajaminevat raha vähemaks, ei lähe isegi nende partnerid kõigega kaasa – või vähemalt teevad näo, et pole nõus.
Nii kirjutab kultuuriminister Anneli Ott sotsiaalmeedias järgmist.
“Kaitseväe orkestri laiali saatmine on otsus, mille osas on raske leida põhjendust. Mõistan keerulist eelarvesituatsiooni, kuid 102-aastane Kaitseväe orkester ei ole mitte ainult oluline sümbol vaid ka kõrgkultuuri kandja, kelle kontserte on Eesti rahvas nautinud erinevatel tähtpäevadel ja sündmustel.
Igal kultuursel riigil on oma professionaalne sümfooniaorkester, ooperiteater, professionaalne esinduskoor ja kaitsejõudude orkester. Ma ei pea õigeks, et Eestist saab üks esimesi riike maailmas, kus ei ole kaitseväel oma orkestrit.
Kaitseväe orkestril on üle 240 esinemise aastas. Neid näeb riiklikel tseremooniatel, laulupeo rongkäigus, kõrgete külaliste vastuvõttudel ning nad veavad kõrgetasemeliselt Eesti Vabariigi aastapäeva paraadi. Seda rolli ei saa täita mitte ükski teine orkester.
Kahetsusväärselt ei ole nimetatud otsuse juures kaalutud pikemaajalisi mõjusid. Üle sajandi kestnud traditsiooni katkestamine avaldab mõju meie väärtustele ja kultuurile laiemalt. Tulevikus ei ole sellise kutselise orkestri taasloomine sugugi lihtne, sest professionaalseid muusikuid ei pruugi sel hetkel olla piisavalt. Lammutada on alati lihtne, aga millegi niivõrd olulise ja sümboolse üles ehitamine ja taastamine on hoopis keerulisem.
Mina seda otsust õigeks ei pea ning minu arvates peame leidma teised lahendused. Kaitseväe orkestril on sümbolväärtus ja on seotud Eesti rahva jaoks oluliste traditsioonidega, mille kergekäeliselt lõpetamine ei ole Eesti huvides.”
Kogu seda juttu peaks Anneli Ott rääkima Stenbocki majas, mitte sotsiaalmeedias – muidu jääb mulje, et jutt on suunatud valijatele, näitamaks, nagu too oleks tõsiselt mures, tegelikult aga midagi ei muutu.
Nii kirjutas hiljuti ka haridus- ja teadusminister Liina Kersna: “Valitsus polnud piirangute leevendamises minuga ühel nõul.” Jutt käis laste koolilubamisest.
Eestis räägitakse “naistevalitsusest” kui millestki erilisest, aga just see valitsus ühe naise juhtimisel lammutab hoolimatult olulisi riiklikke institutsioone, ja teised naised lihtsalt “kaagutavad” ohutult distantsilt.