Vihane muusik: “Häbi on mul selle riigi pärast”

Tšellokvarteti C-JAM`i liige ja Viru-Nigula valla muusikakooli direktor Pärt Tarvas esitab kaheksa karmi küsimust kultuuri tuleviku kohta pärast uudist Kaitseväe orkestri koondamise kohta.

„Meie põhiseaduses on kirjas, et Eesti riik kaitseb eesti rahvust, keelt ja kultuuri. Viimaste päevade sündmuste valguses, kus Kaitseväe orkester ja Politsei- ja piirivalveorkester on saanud koondamiskäsu, julgen selles tugevalt kahelda. Me oleme rahvusena suutnud üle elada 700 aastat orjaaega ja 50 aastat okupatsiooni. Nüüd on ilmselt võetud sihiks hävitada meie enda riigi poolt kõik see, mida võõrvõimud ei suutnud või mille hävitamisega hakkama ei saanud,“ kirjutab ta Eesti Ekspressis.

„Kui meil pole Kaitseväe ja Politsei- ja piirivalve orkestreid, siis võib ju ka muud riigivõimu sümbolid ära kaotada. Milleks meile enam need? Hoiame aga kokku ja kärbime,“ ironiseerib ta.

Ta küsib:

1. Kas Eesti riik ja eesti rahvas vajab muusikakoole ja muusikakultuuri üldse laiemalt? Äkki oleks vaja ühiskondlikku kokkulepet?

2. Kas muusikakooli õpetajad on õpetajad või on tegemist mingisuguse hallollusega, mida keegi ei vaja?

3. Miks muusikakooliõpetajat, kes vähemalt 14 aastat õpib oma eriala, käsitletakse teise sordi õpetajana?

4. Kas on plaanis hakata seda süsteemi korrastama või laseme loomulikku surma surra?

5. Kas väikestes maakohtades on elu ette nähtud ja vajalik?

6. Kas muusikakooli õpetaja ning orkestrant on auväärne ja ühiskonnas vajalik amet?

7. Kas Eesti riik vajab kultuuri? Kas ta vajab orkestreid, teatreid, näituseid jne?

8. Kellele kuradile on selline riik vajalik, kus midagi elamisväärset pole?

„Häbi on mul selle riigi pärast, häbi ja erakordselt piinlik!“ lõpetab Pärt Tarvas oma artikli.