20.05.2021
Jaak Valge
Riigikogu EKRE fraktsiooni liige, ajaloolane Jaak Valge kirjutab oma Eesti Päevalehes avaldatud arvamusloos Eesti-Vene suhetest. “Olin 2007. aasta aprilli lõpul, nn pronksirahutuste ajal Moskvas, Venemaa välispoliitika arhiivis käimas. Tagasi otsustasin sõita rongiga, ümberistumisega läbi Peterburgi, 28. aprilli hilisõhtul. Pärast arhiivi sulgemist enam hotellis olla ei saanud ning otsustasin vaadata Eesti saatkonna juures olevat demonstratsiooni,” meenutab ta.
Pilt oli ühtaegu hirmuäratav ja naeruväärne. Mitusada “Russkii Tallinn mõ s toboi!” skandeerivat noort koos soomusauto mulaažiga, mille toru oli suunatud saatkonnale. Võimsatest kõlaritest tuli kuulipildujatärinaga vaheldumisi sõjakaid üleskutseid. Millegipärast peksti üks poisiohtu noormees kambaga armetult läbi ja topiti miilitsautosse. Ei tahtnud seisma jääda, sest kartsin, et kui keegi mind kõnetab siis tunnistab mu aktsent mind eestlaseks. Jalutasin demonstrantide eest mööda, et konsulaadi poolt ringi tehes tagasi tulla. Sest tol momendil ja kohas oli eestlane olla küll väga uhke ja väga hää, aga mitte väga ohutu.
See Nõukogude sõduri ausamba äraviimine Tõnismäelt lennutas meid Venemaa vaenulike riikide seas esikohale. Lausa 60% venemaalastest pidas Eestit vaenulikuks riigiks. Aga eks see oli ka paratamatu hind, mida oma väärikuse ning sisepoliitilise rahunemise eest maksta tuli, ning ainus asi, mida valesti tegime, oli see, et Nõukogude sõduri ausamba äraviimisega olime viivitanud. Tõsi, pole teada, kas sel juhul oleks hind olnud madalam.
Aga nüüd, 2021. aasta aprilli lõpul avaldas Venemaa taas omale ebasõbralike riikide nimekirja. Sinna kuuluvad USA, Leedu, Läti, Eesti, Gruusia, Ukraina, Poola, Tšehhi ja Suurbritannia. Üheksast riigid seitse piirnevad Venemaaga või on Venemaa lähinaabrid. Eesti kuulumine nimekirja koos peaaegu kõigi Venemaa läänepoolsete naabritega pole mingil moel imelik, kajastades mitte Eesti ebasõbralikkust, vaid pigem Venemaa võimetust oma naabritega läbi saada. Imelik oleks olnud pigem Eesti puudumine nimekirjast. Kahe maailmasõja vahel oli Nõukogude Liidul õnnestunud piiririikide liitu märksa efektiivsemalt õõnestada, kui Venemaal nüüd. Vähemalt praeguse seisuga.
Kõige suurem ja peaaegu ainus sisuliste probleemide allikas Eesti ja Venemaa vahel, millest hargneb rida teisi konflikte, on Kremli käsitlus okupatsiooniajal Nõukogude Liidust Eestisse tulnud inimestest ja nende järeltulijatest. Täpsemalt Eesti süüdistamine nende inimeste ahistamises kõikvõimalikul moel. Välispäritolu isikute lõimumine Eesti ühiskonda on olnud tõesti erakordselt aeglane, aga siiski tasapisi edenenud. Nende inimeste erinev ajalootunnetus, mida Venemaa õhutab, on olnud pinge allikaks. Ka püüd Tartu rahulepingut ning Eesti õiguslikku järjepidevust mitte tunnustada tõukub Venemaa soovist neid inimesi poliitilisi relvana ära kasutada, sest kui Eesti oleks 1991. aastal tekkinud uus riik, nagu Kreml meid näha soovib, siis peaksid kõik okupatsiooniajal meile asunud inimesed saama automaatselt ka Eesti kodakondsuse. Edasi oleks loogiline ka vene keele kui teise riigikeele nõue. Samas tuleb teadvustada ka seda, et asjade senise seisu juures on Kreml võimeline suhteliselt kerge vaevaga meil rahutusi korraldama, mis muidugi ilma otsese sõjalise sekkumiseta meie riiklust ei ohusta, küll on aga tülikas.
Igatahes tuleb teadvustada, et Venemaa juhtkonna sellise suhtumise puhul on Eesti liigitumine talle ebasõbralike riikide hulka paratamatu ning meil tuleb see lihtsalt ära kannatada, teades, et aeg töötab meie kasuks. Ent siiski – kas ka on midagi valesti teinud?
Vastus on, et ei midagi sellist, mis oleks suhteid otsustavalt oleks parandanud, kuid seejuures meile meie väärikuse, iseseisvuse ja õigusliku järjepidevuse alles oleks jätnud. Küll aga on olnud üsna mõttetuid välispoliitilisi jõnksutamisi Euroopa Liidu juhtide heakskiidu lootuses, nagu Venemaaga viisavabaduse eestkõnelemine, mida meie toonane välisminister Urmas Paet 2011. aastal tegi.
Täiesti asjatud on olnud ka Toomas Hendrik Ilvese õelad torkimised Venemaa suunas, millega pole pealegi kaasnenud põhimõttekindlus meile olulistes küsimustes.
Tõsisemaks Eesti välispoliitika probleemiks ongi põhimõttekindluse puudumine piirilepingu küsimuses, kord soovime Tartu rahu ja õigusliku järjepidevuse tunnustamist sõlmitava piirilepinguga seoses, kord mitte. Praegune valitsus näib olevat siin täiesti järeleandlikul seisukohal. Soovitud tulemuseni see aga viia ei pruugi, vastupidi, järeleandlikkus ja põhimõtete puudumine on nõrkuse märk, mis võib normaalsete suheteni jõudmist pikendada.
Tol 28. aprillil 2007 aga, kui oma uut jalutusringi Eesti saatkonna ümber tegin, jõudsin demonstrante sajakonna meetri kaugusel turvanud Vene eriteenistuse meesteni üheaegselt demontrantidest eraldunud salgakesega, kes oma päevatöö ilmselt enam-vähem lõppenuks lugedes koduteele asusid. Hambuni relvis mehed suitsetasid ja jutlesid omavahel, kui üks eriti kileda häälega plika täiel häälel “Russki Tallinn mõ s toboi!” röögatas. Tüdrukust poolteist korda pikem ja kaks korda raskem, kõikvõimalikke erivahendeid täis riputatud eriväelaste juht tundis end ilmselt mõnusas vestluses häirituna, viskas suitsu maha, lirtsatas hammaste vahelt süljeläraka ja käskis demonstrandil suu pidada. Tütarlaps seletas, et ta on demonstrant, mille peale mehekolakas näitas näpuga saatkonna poole, teatas, et demonstratsioon toimub seal, ning lisas oma jutu kinnituseks vandesõna, mis vene keeles ühtlasi ka emast koera tähendab.
Mina läksin samuti minema ja veetsin oma rongijaama minekuni jäänud aja mõnesaja meetri kaugusel Arbati tänaval vene punkbände nautides. Kõik olid sõbralikud, paljud ka mõõdukas joobes ning mitte miski ei meenutanud möllu Eesti saatkonna ees. Mul polnud mingit põhjust oma eesti aktsenti peljata. Toona pidas 60% vene inimesi Eestit vaenulikuks riigiks, praegu aga Levada keskuse küsitluse alusel 11%. Nii pole meil põhjust ebasõbralike riikide nimekirja sattumisest mingit numbrit teha. Me oleme ebasõbralikud Kremli, mitte lõviosa venemaalaste arvates, ning kui me sest mingi järelduse teha tahame, siis on see Putini režiimi võõrandumine oma kodanikest.