26.05.2021
ÜRO tahab, et Euroopa korjaks üles kõik seiklejad.
Järgnev France Presse uudis näitab ilmselgelt, kuidas ÜRO soosib ja tiivustab ebaseaduslikku rännet, sest kõik soovitused on mõeldud käimasoleva inimkaubanduse ja ebaseadusliku rände jätkamiseks.
ÜRO soovitab Liibüal ja Euroopa Liidul Vahemere pääste- ja otsinguoperatsioonid ümber korraldada, sest praegusel kujul võtavad need migrantidelt elu, õigused ja väärikuse.
ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Ameti raport, milles käsitletakse päästeoperatsioone ja migrantide kaitset Vahemere keskosas, ütleb, et neis ei seata esikohale Aafrikast Euroopasse tulla üritavate inimeste elu, ohutust ega inimõigusi.
Kolmapäeval avaldatud raporti järgi näitavad tõendid, et inimõiguste kaitse puudumine ei ole “traagiline anomaalia, vaid pigem Liibüa võimude, Euroopa Liidu liikmesriikide ja institsioonide ning teiste osaliste konkreetsete poliitikaotsuste ja tegevuse tulemus”.
Raport pealkirjaga “‘Lethal Disregard’: Search and rescue and the protection of migrants in the central Mediterranean Sea” (“Surmatoov hoolimatus. Otsingud ja päästmine ning migrantide kaitse Vahemere keskosas”) hõlmab ajavahemikku 2019. aasta jaanuarist 2020. aasta detsembrini.
Selles jõutakse järeldusele, et Liibüa ei ole ohutu koht, kus merelt päästetud migrandid maale panna. Raportis leitakse ka, et Vahemere keskosa päästetegevus võimaldab migrantide väärkohtlemist, mitte ei aita seda lõpetada.
ÜRO inimõiguste ülemvolinik Michelle Bachelet ütles raportit kommenteerides, et Tripoli ja Brüssel peavad oma migrantide päästmise poliitikat reformima.
“Tõeline tragöödia on selles, et nii suurt osa Vahemere keskosa rändetee kannatustest ja surmadest saaks vältida,” ütles ta. “Igal aastal inimesed upuvad, sest abi tuleb liiga hilja või ei tule üldse.”
“Päästetud inimesed on mõnikord sunnitud ootama päevi või nädalaid, et ohutult maale minna või, nagu viimasel ajal üha sagedamini juhtub, viiakse tagasi Liibüasse, mis, nagu on korduvalt rõhutatud, ei ole käimasoleva vägivalla tõttu ohutu koht,” lisas ta.
Raportis öeldakse ka, et EL-i riigid on päästeoperatsioone vähendanud, samas kui inimõigusorganisatsioonide operatsioone takistatakse.
Eraalused on hakanud merel hoiduma hätta sattunud migrante päästmast, sest nende maalepanekuga on palju sekeldusi.
Euroopa on püüdnud mõjutada liibüalasi päästeoperatsioone rohkem enda kanda võtma. Nii päästis Liibüa rannavalve 2020. aastal merelt 10 352 migranti, võrreldes 2019. aastaga, mil neid oli 8403.
Liibüasse tagasi toodud põgenikke aga ähvardavad tõsised inimõigusrikkumised ja väärkohtlemine, öeldakse raportis.
“Mitte keegi ei tohi tunda, et on sunnitud riskima enda ja oma perekonna eluga merekõlbmatu paadiga turvalisust ja väärikust püüdlema minnes,” rõhutas Bachelet. “Aga lahendus saa seisneda lihtsalt selles, et takistatakse Liibüast lahkumist või muudetakse reis veel meeleheitlikumaks ja ohtlikumaks. Kuni ei ole piisavalt ohutuid, kättesaadavaid ja regulaarseid migratsioonikanaleid, jätkavad inimesed Vahemere keskosa ületamist kõigist ohtudest ja tagajärgedest hoolimata.”
Kogu sellest loost kumab läbi rida momente: ÜRO ei toeta mitte seaduslikku migratsiooni, vaid ebaseaduslikku tormamist läbi paljude riikide; nõutakse, et seaduserikkujate elu, ohutus ega inimõigused oleks esikohal, selle asemel et õhutada migrante kasutama legaalseid võimalusi; leitakse, et Liibüa ei ole ohutu koht tagasisaatmiseks, kuid samas ei märgita, et see on ohtlik ka sinna saabumisel; sihtriike süüdistatakse ükskõiksuses, kuigi ühegi riigi poliitikaks ei saa olla ebaseaduslikule rändele kaasaaitamine, eriti kui see ergutab inimkaubandust.
ÜRO nõue päästetegevust reformida tähendab tõenäoliselt seda, et riigid peaksidki hakkama omal jõul migrante merelt kokku korjama, mis õhutaks rännet veelgi, ning ebaseaduslik ränne ja seega ka migrantide võtmine Euroopa leivale tahetakse teha kohustuslikuks.
Kriitikud on ÜRO taoliste nõudmiste kohta varem öelnud, et Euroopal oleks siis juba õige hakata migrante Aafrika sadamatest liinilaevadega üle vedama ja sellega rahvastikku välja vahetama. Kuna aga vasakliberaalide mõju all olev ÜRO teab, et sellist otsest Aafrika ülekolimist ei hakkaks toetama mitte keegi, siis lastakse inimkaubandusel ja illegaalsel rändel jätkuda, lootes, et Euroopa riikides “ärkab inimlikkus” ja nad hakkavad ise migrandikorjet oma jõududega tegema.
Olukord Vahemerel on raske ka laevafirmadele, sest laevandusreeglite järgi peavad nad migrandid üles korjama, see aga tähendab, et laev ei saa täita talle pandud kohustust viia näiteks last õigeks ajaks õigesse kohta, migrantide mahasaamine on raskendatud riikide vastuseisu tõttu ning nende ülalpidamiskulud jäävad laevafirma kanda. Nii hoiavadki paljud laevad juba oma marsruudil rändeteedest eemale.
Lahendus oleks samas lihtne – Euroopa peab maha hõikama, et ränne üle Vahemere on ebaseaduslik; tulijad saadetakse koju tagasi ning Euroopasse soovijad peavad selleks kasutama legaalseid teid (seda enam, et tegu on enamasti majandusmigrantidega). Siis lõpeks ka uppumissurmad Vahemerel ja inimkaubitsejate hiigeltulud. Praegu aga tehakse kõik selleks, et inimkaubandus jätkuks – ilmselt saab mõnigi ÜRO ametnik rikastujatelt meelehead.