30.05.2021
Henn Põlluaas tutvub Poola sõjatehnikaga.
“Viimastel nädalatel on seoses valitsuse otsusega kärpida kaitsekulutusi, tõusnud peateemaks enam kui saja aastase traditsiooniga Kaitseväe orkestri ja kaplanaadi likvideerimine. Sama saatus ootab ka PPA orkestrit. Sellele on avaldatud protesti seinast seinani, toodud välja traditsioonide, sümbolite ja hingehoiu kallale mineku hukatuslikku mõju nii kultuurile, moraalile kui kaitsetahtele. Pole kahtlustki, et orkester omab suurt tähendust KV olemusele, avalikel üritustel meie kodanike kaitsetahte kinnistumisele ning vajadus psühholoogiliste ja hingehoiuliste abi järele kasvab pidevalt. Nüüd oleme aga pea ainus riik kus kaitseväe orkester ja kaplanaad puuduvad. Ma olen nõus kõikide nendega, kes peavad seda lubamatuks.
Mind teeb murelikuks aga ka hoopiski muu. Kärpeküsimus on tegelikult märksa laiem ja sügavam, kui avaliku diskussiooni rõhuasetuses keskendutud üks küsimus. Teisisõnu, puude taga on mets ära varjatud. Strateegilise kommunikatsiooni praktikale mõeldes on vägagi võimalik, et esimesena just orkestri ja kaplanaadi ohvriks toomise eesmärk oligi tähelepanu kõrvalesuunamine kärbete ulatuselt, kaitsevõime kahjustamise tagajärgedelt ja selle tagamaadelt. Tundub, et selles on osaliselt ka õnnestutud. Kaitseminister ajab toimunu KV juhataja kaela ning kõik muu kaob läbipaistmatuse loori taha.
Orkestri ja kaplanaadi küsimus on küll oluline ja sisuline, kuid rahalises mõõtmes tühine nii esimese kui järgmiste aastate kärpekavade taustal. See on vaid tilk meres. Kokku koondatakse Kaitseväest esimesel aastal 200 inimest, kavandatud tõusu asemel vähendatakse ajateenijate arvu, jäetakse ära terve rida olulisi hankeid, õppusi jne. Mis juhtub teisel, kolmandal ja neljandal aastal? Kui palju kokku ja mida veel? Mis saab Kaitseliidust?
Kaitse-eelarve kasvu kärpimine (või tõstmine) ei ole ainult poliitiline küsimus, millega peavad ja võivad tegeleda ainult poliitikud või valitsus, kellel tegelikult vastav kompetents puudub. See on laiem julgeoleku ja kahtlemata ka riikliku iseseisvuse küsimus, millele peaksid avalikkuse tähelepanu pöörama rohkem just vastava valdkonna esindajad. Mõned head ja positiivsed näited sellest on, kuid diskussioon, kuidas kaitse-eelarve kasvu kärpimine mõjutab meie julgeolekut ja kaitsevõimet laiemalt ning millised on meie reaalsed vajadused, on jäänud kahjuks liialt tagasihoidlikuks.
Kõige olulisem küsimus on, miks üldse tehti otsus kärpida kaitse-eelarve kasvust nelja aasta jooksul ligi sada miljonit. Miks tahetakse müüa hiljuti renoveeritud ja NATO vägede vastuvõtmiseks kõlblikuks tehtud Miinisadamat, kuhu on investeeritud kümneid miljoneid eurosid? Ja müüa vaid 20 miljoni eest, kui uue sadama ehitamine maksaks vähemalt 80 miljonit ning tähendaks kaitse-eelarve kulutamist betoonile, mitte kaitsevõime tõstmisele, jne.
Reformi- ja Keskerakonna valitsus, sh kaitseminister Laanet, on käitunud äärmiselt kahetsusväärselt. Vastupidiselt Riigikogus antud lubadusele panustada kaitsesse rohkem, vähendati Riigi eelarve strateegias 2022-2025 kaitse-eelarvet. Teiselt poolt väidetakse justkui mingit kärbet polevatki, iga-aastane eelarve ju kasvab. Tõepoolest, kahest protsendist alla ei minda, kuid vähendati planeeritud kaitse-eelarve üldist summat. Eelmine valitsus näiteks kaitse-eelarve summat ei vähendanud kuigi SKT langes koroona tõttu, kaitse-eelarve protsent tõusis ca 2,3 juurde. Lisaks oli kavandatud täiendav kaitseinvesteeringute kasv. Nüüd lähme tagasi kahele protsendile ja nelja aasta jooksul vähenevad varem planeeritud kaitsekulud ligi saja miljoni võrra. Väita, et see ei ole kärbe, on absurdne.
Ja seda kõike olukorras, kus julgeolekusituatsioon nii mujal kui meie regioonis üha pingestub ning NATO-Venemaa jõudude tasakaalust Balti ruumis ei ole võimalik isegi rääkidagi. Olukorras, kus juba varem planeeritud eelarvestki ei piisa, et kõiki olulisi võimelünki likvideerida! Olukorras, kus meie kaitse-eelarve on üks NATO väiksemaid ja oleme tagapool isegi Lätist ja Leedust! Olukorras, kus nii meie liitlased kui KV juhataja on sellele juba varem tähelepanu juhtinud ja rõhutanud, et me peame panustama rohkem kui 2%, et tagada vajalike võimete loomist! Olukorras kus liitlased küsivad, miks peame meie oma maksumaksja rahaga teie kaitsmisesse panustama ja oma meeste eludega riskima, samas kui teie kaitsekulutusi vähendate! Olukorras, kus maailma pilk on suuresti mujal ning heidutuse vähendamine tekitab vastasele üha suuremat kiusatust testida NATO ühtsust!
Valitsus on toonud oma kärpekava ettekäändeks vajaduse viia eelarve tasakaalu. Panna kaalukausile eelarve tasakaal ning riigi julgeolek ja kaitsevõime, on enam kui kummaline ja näitab, et valitsuse prioriteetidega ei ole kõik korras. Seda enam, et oleme ainus riik, kus see tasakaal on valitsuse poolt kõigeüleseks fetišiks tõstetud. Hoolimata sellest, et juba eelmine kriis näitas, et tasakaalu ettekäändel tehtud kärped vaid süvendavad kriisi negatiivseid mõjusid ja pikendavad sellest väljatulekut.
Kõige kurioossem on, et tegelikkuses ei ole kärpeid, mida lihtsalt kärpimise pärast tehakse, vaja. Ei kaitsejõududes, siseturvalisuses, hariduses ega mujal. Ainuüksi pensionireformi tõttu vabaneb ca 300 miljonit eurot, mida valitsus millegipärast ei kajasta ei lisaeelarves ega sellessamas kurikuulsas RES-is. Ja see ei ole ainus allikas. Neid on veelgi. Näiteks Riigimetsa Majandamise Keskus, mille kohta valitsus teatas, et sealt dividende sellises mahus enam ei võeta, samas aga raiemahte tegelikult ei vähendanud. Kümme miljonit jääb alles, kui jätame järgmisesse aastasse kavandatava Keskkonnaministeeriumi uue hoone ehitamata. Loetelu võiks jätkata pikalt. Kas ühe ministeeriumi uus maja on olulisem, kui meie riigi julgeolek ja kaitsevõime?
Muidugi on kaitsevaldkonnas kokkuhoidlikkust ja arukaid otsuseid vaja. Kuid mitte selliseid, labidaga kõike löövaid kärpeid. Loobuda võiksime näiteks juba kümneid miljoneid võtnud C-17 transpordilennuki osamaksetest, mis ei ole end tegelikult kunagi täielikult õigustanud. Kindlasti tuleb terav pilk suunata ka kaitseotstarbeliste hangete korraldamise suunas, kus on Riigikontroll leidnud mitmeid küsitavusi. Näiteks hanked, mis vastavad küll kaitse-eelarve võimalustele, kuid mitte Kaitseväe vajadusele, ehk siis piltlikult Volkswagenite asemel Rolls-Royside eelistamine, turu-uuringute puudulikkus, hanketingimustele kindlat tootjat soosivate piirangute panemine, vajamineva ostmine väikeste hangete kaupa, selmet teha kohe suurem ja odavam hange jne. Jutt on summadest, mis lubaks terve hulga vägevaid orkestreid üleval pidada. Kuid selliselt kokkuhoitavat raha ei võeta Kaitseväelt ära ja hankeasjadega tegeletakse juba niigi. Seega siin ma sellele ei keskendu.
Kõik prognoosid näitavad, et vaatamata koroonakriisi antud hoopidele läheb meie majandus tõusu teele. Seega ei tule meil mitte vaadata kust ja mida kaitsejõududest lihtsalt kärpida saab, vaid survestada valitsust peatama oma kärpekavad, viima kaitse-eelarve minimaalselt 2,6-le protsendile SKT-st ja lisaks sellele täita kiirendatud korras kõik võimelüngad. Ka need, mis on tänases, reaalsetele julgeolekuohtudele ja vajadustele mittevastavast arengukavast välja jäetud.
Kui vaja, siis tuleb selleks võtta laenu, nagu teised riigid teevad. Soome laenab tänavu näiteks 1,7 ja kokku 10 miljardit eurot, uute hävitajate ostmiseks. Kuna Eesti reiting on hea ja laenuturgudel on soodsad ajad, siis võime saada laenu isegi negatiivse intressiga. Tark oleks kasutada selline olukord ära, eriti kui teisiti jääbki kaitsevõime lünkade täitmine vaid kaugeks unistuseks ja tekitab meie idanaabrile liigset kiusatust viia ellu oma geopoliitilisi ambitsioone.
EKRE tegi juba eelmises valitsuses ettepaneku tõsta kaitsekulutusi 300 miljoni euro võrra. Eesmärgiks oli täita kaks meie kõige suuremat võimelünka – hankida rannakaitse ja keskmaa õhutõrjesüsteemid. Kahjuks tõrjuti õhutõrje hankimist isamaalasest kaitseminister Luige poolt, kellele sekundeeris talle alluv KV juhataja, kes varem rõhutas alati ise õhutõrje olulisust ja hädavajalikkust nii heidutuse kui reaalse riigikaitse osas. Selliste olukordade ja sõltuvussuhte vältimiseks parasjagu toolil istuvast ministrist tuleks tulevikus määrata ja kinnitada KV juhataja Riigikogu, mitte valitsuse poolt. Õhutõrjest ei räägi aga ka tänane, hoopiski kärpeteed läinud valitsus ega kaitseminister. Rannakaitse raketisüsteemide hankimisega minnakse seni õnneks veel edasi.
Kordan lõpetuseks sõnu, mida ütlesin Riigikogus kaitseminister Laanetile – juba vanad roomlased küsisid cui bono, kellele see kasulik on, kui soovisid mingite protsesside tagamaadest aru saada ja et kindral Laaneotsal oli ilmselt õigus, kui ta väitis, et kärpekava taga on Venemaa viies kolonn. Vastust ma temalt ei saanud, kuid kas peale Venemaa on veel kedagi, kellele see kasulik oleks? Ma loodan, et koalitsioon mõtleb väga sügavalt selle peale ja loobub oma arusaamatust kärpeplaanist.”
Henn Põlluaas, EKRE aseesimees ja fraktsiooni esimees
