11.08.2016
eda rüütel
Brexit näitas, et rahvaste ja riikide suveräänsus ja iseotsustamisõigus on veel võimalik. Samas rünnatakse neid fundamentaalseid ja elementaarseid väärtusi eriti jõhkralt ja häbematult.
Brexiti üks eestvedajaid, Euroopa parlamendi euroskeptikust saadik Nigel Farage ütles: „Kas pole naljakas, et kui ma 17 aastat tagasi siia tulin ja ütlesin, et tahan juhtida kampaaniat, mis viib Suurbritannia Euroopa Liidust välja, siis teie kõik naersite mu üle. Noh, pean ütlema, et praegu te ei naera, eks ole? Teie suurim probleem ja ka peamine põhjus, miks Ühendkuningriik hääletas, nagu ta hääletas, on see, et te olete hiilivalt ja kavalusega brittidele ja teistele Euroopa rahvastele peale surunud poliitilise liidu, ilma et te neile tõtt räägiksite.”
Siinkohal võiks meile meenuda meie iseseisvumise aastad, kui Nõukogude Liidust lahku lõime ja britid meid toetasid (1990-92). See oli suuremeelne ja suurriigile kohale žest. Ei hakanud nad meie uskumatuid püüdlusi maha tegema ja noomima: „Te maailm on hukas ja surete ilma suure liiduta, sest te lihtsalt olete liiga väiksed, et elada ja otsustada ise oma elu üle.” Ja niisama saaksid naerda nad ka nüüd meie üle, sest kus me praegu oma asjadega oleme ja mis me riigist praegu on saanud. Aga nad ei tee seda!
On üsna loogiline, kui me ise oma iseseisvust väärtustame ja nende antud tunnustust hindame, siis on meil küllalt põhjust neilegi kaasa elada ja nende vabadusepüüdu toetada.
Suurbritannia on suveräänne ja pika ajalooga demokraatlik riik, kellel on õigus oma riiki ja rahvast säästa globaliseerumisest ja liberaliseerumisest, et mitte kaotada oma nägu ja iseolemist – tegelikku Euroopa rikkust! Ka meie rikkust! Me kaotaksime selle ajaloolise ja erilise riigi, keda me seni oleme tundnud.
Brexiti jah-poole võit (52/48) ei olnud ülekaalukas. Arvestades, et sisuliselt küsiti rahva käest, kas Inglismaa peaks jääma Inglismaaks, iseseisvaks riigiks oma kultuuri ja rahvaga, või peab lahustuma teiste rahvaste ja riikide supis, siis meil on põhjust imestamiseks. Võimalik, et pool rahvast polegi enam britid või vähemalt ei samastu end brittidega, kes sooviks omariiklust, oma kultuuri ja seadusi. On’s Suurbritannia kaotanud osa oma riigist, osa oma rahvast ja osa kultuurist? Õnneks enamus rahvast peab vajalikuks jääda maailmakaardile rahvusriigina.
Briti on tublid, et ei lasknud end julmadest ähvardustest end kõigutada. Edasiminek ei ole kerge, sest tundmatu võõras, kes koju on lastud, on solvunud. Tal on teine temperament, loomus ja kultuur kui eurooplastel. Ta on võimukas, julm ning tal on sootuks teised plaanid ja eesmärgid kui brittidel. Ja see, mida kord kaotatud, ongi raske tagasi võtta!
Meie valitsejad ei häbene oma arrogantsust, vaid siunavad poliitikuid, kellele on oma raha arvamus seaduseks. Meie valitsejatel puudub lugupidamine rahva vastu ja nad arvavad, et nii peaks olema igal pool. Neil jagub julgust sülitada isegi selle suurriigi rahva peale, kes meie riigi suveräänsust kord toetas ja kelle abile tahetakse tulevikuski loota.
Me vabandame oma juhtide ülbe käitumise pärast Suurbritannia ees ja ütleme, et me mõistame teid ja oleme teile igati toeks. Soovime püsivust ja jõudu rahva tahte teostamisel ka peaminister Theresa Mayle ja välisministrile Boris Johnsonile ning kuninganna Elizabeth II-le!
Annaks aga Jumal meile aega ja mõistmist, mis ajal me elame ja mida olulist võime kaotada, kui sellel kursil jätkame, millest britid – ehkki üle noatera – on otsustanud lahkuda.