01.06.2021
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo haldusalas tunnistatakse ka jalutud terveks.
Üldise info (loe: müra) taustal jäi paljudel ilmselt tähelepanuta üks üsna tähelepanu vääriv artikkel – ja kui pööratigi tähelepanu, siis lihtsalt kas irvitati või ohati. Ja ometi on siin täies alastuses esitatud üks katkuna leviv mõttemudel, mille tulemus on oluliselt hullem kui suvalisel tõvel.
Artikkel ise oli selline: Sotsiaalkaitseminister riigiameti poolt terveks tunnistatud liikumisvõimeta mehest: inimese ootus ja professionaalne hinnang võivad lahku minna!
Siin on välja öeldud tegelikult see, mis määratlemata ja võib-olla seni sõnastamata kujul paljude peades ringi liigub – ametniku otsus ei pruugi baseeruda reaalsusel, tegelikel oludel, vaid kellegi oma ettekujutusel, mis omakorda baseerub kas kuuldusel, mingil paberil oleval ning võib-olla ammu ebaadekvaatsel määrusel/regulatsioonil või lihtsalt hetketujul.
Kui aga otsused ei baseeru reaalsusel, vaid luuludel, on võimatu oodata mingeid tegelikke tulemusi ja järgmise tegevusena järgneb „jama“ ilmnemise korral kas maruline establismenti täiesti rahuldav õigustus või lihtsalt vaikus.
Iga vähegi juhtimisega kokku puutunud inimene teab, et selliselt on protsessid juhitamatud ja ainuke tegevusväljund on näilisuse masstootmine. Ühed mängivad juhtimist, teised haldamist, kolmandad valitsemist, neljandad loomist – seda jada võiks lõpmatuseni jätkata ja midagi head sellest ei saagi tulla.
Tekstist tuleb välja, et amet tunnistas terveks liikumisvõimetu mehe. Isegi Hašek ei tulnud selle peale, et sellises mahus üle vindi keerata, kui ta dr Grünsteini meditsiinipraksist kirjeldas, pärast mida tunnistasid end ka ühe jalaga kutsealused täiesti terveks ja nende suurimaks sooviks oli juba esimese marsipataljoniga rindele sõita.
Paneme nüüd sinna konteksti meie värske sotsiaalkaitseministri, kes ütlebki ju otse, et „inimese ootus ja professionaalne hinnang võivadki lahku minna“ – tekib küsimus, tegelikult küll kaastunne riigi vastu, kus selliseid hinnanguid andvaid tegelasi on võimalik ilma naljata professionaalideks kutsuda.
Grünstein oli tõeline proff – tema „ravi“meetodid viisid patsiendi seisu, kus nood ise soovisid rindele, saab ju ka karkudega! Peaasi, et lõpeks tavaliselt letaalselt päädiv „ravi“ klistiiride, hiniinide, külmade ja märgade linadega, millele lisandus permanentne kisa keldrist, kus Repa kellegi end ikka haigeks pidava patsiendi konte murdis.
Meil ei murra keegi konte ega tee klistiiri, meil naeratatakse, soovitakse edu, tänatakse pöördumise eest, võetakse ära niigi naeruväärne abiraha ja jäetakse vaid jutuvada hoolitsusest ja hoolivusest ühiskonnas, kus iga inimene on oluline. Kisa keldrist ei kosta, vaikselt unustatud hääbuja riiklikku progressirongi ei mahu.
Meie konkreetse kaasuse puhul ei saaks aga mees ise kuidagi oma jõududega isegi lattu mundri ja kateloki järele, saapaid talle niikuinii vaja ju pole, ta ju ei käi niikuinii (“Riik tunnistas terveks 30 aastat liikumisvõimetu mehe! „Ma ei saa ikka päris üksinda. Teen endale haiget.“) – aga üheks kõlbab ta küll – võtame toetust vähemaks, riiklik kokkuhoid missugune!
Huvitav küll, kust on selline ametnikkond pärit, kas kunagi mõne raamatu lugenud või on need tõesti vaid pead, kuhu asised mõtted ja lihtsalt inimlikkus vaid surema satuvad?!”
Andres Raid, ajakirjanik
