Teisipäevasel olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Eesti energiajulgeoleku ja varustuskindluse väljakutsetest” arutelul Riigikogus küsis EKRE saadik Kalle Grünthal Tallinna Tehnikaülikooli professor Alar Konistilt Ida-Virumaa arengute kohta ja sai hoiatava vastuse.
“Kliimameetmete asjas puudub vaidlus selles osas, et iga riigi julgeoleku aluseks on sõltumatu energiatootmine, mis annab teatud garantiid. Praegusel hetkel on aga tekkinud olukord, kus Euroopa Liit planeerib suunata 340 miljonit eurot Ida-Virumaale rohepöörde eesmärgil, et kaevurid leiaksid endale uued töökohad või asutaksid oma ettevõtted. Sisuliselt see tähendab seda, et selles sektoris lõigatakse läbi väljakujunenud tööpraktika ja kogemused. Kuidas te suhtute sellesse, kui meie oma energiatootmine selles piirkonnas peaks katkema?
Professor Alar Konist vastas: “Kui küsimus on selles, et me saame ühekordse rahasüsti 340 miljonit ja kas see tegelikult lahendab probleemi, siis vastus on, et ei lahenda. Kui me vaatame aastast käivet, mis selles valdkonnas on kuskil 700 miljonit eurot, ma loodan, et ma numbritega ei eksi, sest ma ei ole majandusekspert, aga vaadates numbritesse, vaadates kasvõi elektri- ja õlitootmist, siis seal räägitakse kogu aeg ühikuhindadest või elektritootmisel elektri hinnast. Aga mida me riigi kontekstis unustame arvesse võtta, on see, et riik saab sealt ka ressursitasu, saastetasu ja maksutulu. Ja kõik see on tegelikult ikkagi üks osa meie majandusest ja täna sinna asemele midagi tulnud ju ei ole. Mina läheneksin täna sellele rahulikumalt, normaalne üleminek oleks sedasi, et järjest tuleb ettevõtteid, kelle tootmine on kasumlik ja nad suudavad sellest tööstusest need inimesed üle osta. Siis toimuks selline iseeneslik tööstuse sulgumine, aga täna on põhimõtteliselt Ida-Virumaa elanikele öeldud, et küll tuleb midagi asemele, aga me ei ole ju asemele midagi pakkunud ja see 340 miljonit tegelikult ka seda ei lahenda.”
Professor Konist tõi näite Saksamaalt. “Ajakirjas Nature oli üks väga hea artikkel, kus analüüsitigi seda, kuidas üks kaevanduspiirkond suleti, kus oli ka energiatootmine, ja see sotsiaalabi, mida Saksamaa sinna maksis, oli miljardites, just selleks, et seda sotsiaalset katastroofi ära hoida ja näha, kuidas see asi toimib. See tähendab seda, et ka meil peaks olema mingisugune meetmete pakett, aga mitte aastaks, vaid näiteks kümneks aastaks. Siis oleks see asi nagu normaalselt lahendatud, aga praegu kahjuks on elanikel seal teadmatus.”
Saadik Jüri Jaanson küsis professorilt ka seda, et kas kliimaeesmärk olla aastaks 2050 süsinikuheitevaba on reaalne?
Professor Alar Konist ütles, et see oleks reaalne siis, kui kogu maailm sellega kaasa tuleks. “Aga tänane probleem pigem on selles, et Euroopa Liidu süsinikdioksiidi heitmed on kusagil 9% maailmas tekkivatest CO2 heitmetest, osaliselt ka sellest, et meie tootmised on Euroopa Liidu riikidest välja kolinud. Aga juhul kui me täna seame niivõrd suured ambitsioonid, siis see läheb väga kulukaks. Ühtpidi tekitab see konkurentsieelise nendele riikidele, kus nende ambitsioonidega kaasa ei minda. Ja täna pole ka Euroopa Liidu seadusandlik pool järele jõudnud kas või selles osas, et me saame täna energiat kolmandatest riikidest importida. Kui me ei saaks seda importida või sellel oleks mingisugune maks peal, siis tekiks selline normaalne konkurentsiolukord. Aga niikaua, kuni seda ei ole, on oht pigem selles, et need heitmed lähevad siit Euroopa Liidust välja, aga maailmapilt sellest paremaks ei muutu, kuigi tegelikult on eesmärk maailmapilti parandada.”