Ka justiits- ja meediavägivalla ohvrid vajavad kaitset

Iga ühiskond peab kaitsma nõrgemaid ja kaitsetumaid, kuid samas vajavad kaitset ka need, kes satuvad alusetu kuritegeliku ründe alla mõnelt muult positsioonilt.

“Vägivallaohvrid vajavad häält, vajavad võimalust rääkida ära oma lood, vajavad kuulamist ja mõistmist,” rääkis justiitsminister Maris Lauri  kohtunike täiskogul peetud kõnes.

Vähimagi kahtluseta rääkis Lauri Marti Kuusiku juhtumist ja päris kindlasti ei mõelnud ta seejuures Marti Kuusikut, kes vajab kaitset rünnakute eest, mis tabasid teda justiitssüsteemi, meedia ja poliitiliste vastaste poolt. Vägivald on ka see, kui üht inimest asutakse igakülgselt hävitama, kaasates sellesse eelnimetatud institutsioonid.

Kas mitte ükski minister, uurija, kohtunik või ajakirjanik ei mõtle tõesti mitte kunagi selle peale, et kas pole mitte kokkusattumus, kui süüdistus perevägivallas tabab ministrit, kelle esmaseks tööülesandeks saab ühe kitsaskoha (e-valimised) ülevaatamine, just tema ametisseastumisel?

Või kas pole sama käekiri, kui sarnased rünnakud tabasid järgmist samasse ametisse astuvat ministrit, keda süüdistati kehvas inglise keele oskamises, tahtmatuses välisreise teha ja nende asjadega seotud valetamises? Lisaks veel ka kolmas minister maaelu alalt, kes samuti sarnaste süüdistustega maha võeti. Enamasti olid algatajad opositsiooniga seotud inimesed.

See ju pole ainult Eesti probleem, sarnaseid rünnakuid kindlate inimeste vastu toimub kogu liberaalses Läänes, kus see on saanud koguni nimetuse “woke-kultuur” – massiivsete rünnakutega hävitatakse inimese positsioon, ruineeritakse ta rahaliselt ja seltskondlikult, kujundatakse temast ühiskonna paaria.

Justiitsminister Maris Lauri esindab seltskonda, kelle jaoks mistahes süüdistus, kasvõi ajakirjanduses, tähendabki juba süüd – miks ta muidu on võtnud positsiooni, kus ka kohtu poolt õigeks mõistetud inimene on ikkagi süüdi.

Saksamaal juhtus mõne aasta eest lugu, kus õpilased häkkisid liiga nõudliku õpetaja arvutisse, laadisid sinna lapspornot, levitasid sotsiaalmeedias suunavat infot ja saavutasidki selle, et õpetaja elu sisuliselt hävis. Kuni viimaks ei suutnud üks asjaosalistest enam südametunnistusega võidelda ja tunnistas juhtunu üles – aga õpetajast oli selle aja peale järel vaid inimvare.

Kas Maris Lauri peab Eesti justiitssüsteemi tõesti nii kindlaks, et siin pole võimalik inimesi valesüüdistustega hävitada? Eriti kui see süsteem lähtubki sellest, et kus suitsu, seal tuld. Häält, võimalust rääkida ära oma lood, kuulamist ja mõistmist vajavad ka Marti Kuusikud.

Marti Kuusiku juhtumis aga on väga paljud näpuga näitajad Maris Lauri erakonnakaaslased…