12.06.2021
Tallinn on muutunud venekeelseks ja seal on juba raske ainult eesti keeles hakkama saada. Pilt on illustratiivne.
„Kunagi, ühes teises ajas ja ruumis, kujunes mul kuidagi iseenesest artiklite sari „Asjad, millest ma midagi ei tea”. Mis oli aus – ma ei pruugi suuremat midagi teada ühest või teisest spetsiifilisest elualast, ent sellele vaatamata suudan pisut hinnata, mida üks või teine nähtus võib kaasa tuua ühiskonnas, majanduses või teaduses (aladel, mida ma natuke tunnen).
Ma ei tea ooperist mitte midagi peale selle, et seda on teinekord nauditav kuulata ja ma usun asjatundjaid, kui nad ütlevad, et Estonia lava selle kunsti esitamiseks eriti hästi ei sobi. Aga mida oskab siin minusugune tümikas kaasa rääkida? Olen ooperit kuulanud Estonias ja ka näiteks Viinis (kes ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise…) ja justkui väga hullu vahet ei ole.
Mina virisen matslikult hoopis selle üle, et miks küll on alailma ooperit parem nautida suletudsilmil – et kui need lahti teed, siis tekib tugev dissonants, sest see, kes seal lavapeal sulnil häälel noore armastaja osa laulab, võtab enda alla umbes kuupsülla ja ka ta best before on paar korda üle. Selle viimasega pole isegi väga häda, prillid võib tasku panna, aga ma ei vabanda selle õeluse pärast – ooper on ikkagi meelelahutus ja ma ei ole mitte kusagil näinud väikest kirja, et see on ainult kuulamiseks.
Kunagi iseloomustasin Tallinna arengut mõttekujundiga, et me elame linnas, kus mingid hallid ilmetud kastid tungivad justkui teisest universumist peale ja võtavad meie eluruumi ära. Et ühes või teises kohas linnas on kas natuke loodust või mõni vana ja huvitav maja – jah, tihti lagunenud ja inetu, aga mis siis? – ja korraga see kaob ja asemele käkitakse elutu-ilmetu monstrum, mis ignoreerib kõike enda ümber. Mis surub meid, inimesi, kokku – justkui öeldes, et see ei ole sinu linn, me võtame üle; sul muutub siin järjest kitsamaks ja ebamugavamaks, kuni sa ise aru saad, et aeg on lahkuda…
Meil on Tammsaare park. Olgu, selle Estonia-poolses servas on parkla. Ja siis plörtsatas sinna mingi steroididel kasvuhoone. Loomulikult hall. Ja korraga on osa parki kadunud ja terve park jõhkralt poolitatud. Kellel siiruviirulisel oli sinna vaja tagurpidi-terraariumi, kust rikkurid saavad üleolevalt mööduvat lihtrahvast silmitseda? Ma mõtlen, kui välja arvata Keskerakond ja mõned ametnikud, kellele selle eest kuidagi susser-musser „tänu avaldati”? Aga park on lõhutud ja solgitud ja mis te arvate – muidugi on nüüd sebitud ka viigileht väitele, et teine pool on „vähekasutatud” ja paneks selle ka nahka.
Sealsamas teisel pool parki laiutab Viru keskuse plekkkuur. Arhitektuuriline hobuseunenägu, lohutult odava ja inetu välimusega peletis. Teisel pool Estonia puiesteed sekundeerib sellele Solarise plekist ja klaasist tsinkämber, mis samuti mõnitab ja mõrvab ilumeelt ja pieteeti linnasüdame vastu.
Ja siis julgeb keegi väita, et ainus võimalus on ehitada midagi parki. (Jah, kõik teavad, et see õnnetu meedias levinud pilt valgete kastidega oli mahuhinnang!)
Ükskõik kus suunas me ka ei läheks – vanale kaubamajale, mis oli tegelikult päris ilus hoone, löödi kõigepealt kang näkku ja nüüd räägitakse selle lammutamisest; et asemele teha järjekordne plekist odavkarp. Selle taha kerkib järjest mingeid jubedaid torne. Olümpia hotelli vastas oli suur lage plats – kas keegi tõsimeeli arvab, et sinna tuleb midagi proportsionaalset ja kena?
Aga kujutlegem korraks, kui ilus oleks meie kesklinn, kui kasvõi nende kahe esimeseks mainitud plekist inimväärituse, Viru ja Solarise, asemel oleksid pargid! Kui armas oleks kesklinnas liikuda! Kui palju see lisaks väärtust tallinlastele ja ka turismilinnana. Ei pea ju need rämpsupoekesed just seal hunnikus olema – nüüd, näedsa, ei saagi see viimane hüperõudkast, T1, jalgu alla…
Selsamal hallil ajal, kui kirjutasin meid linnast välja söövatest hallidest tulnuk-kastidest, küsis keegi linnavalitsuse palgal olev reporter, et kas ma tean, et Tallinn olla võitnud mingi rohelise linna misiganes-võistluse? Ei teadnud, ja ega see „võistlus” midagi tegelikult tähendada saanud – sest mida ja mis alustel võrreldi? Ja kes võrdles? Ma usun, et suurem osa inimesi on käinud Euroopa linnades ja Tallinn kindlasti ei ole neist ilusam ja rohelisem. Aga kui numbritest rääkida, siis kuulub ju Tallinna alla üsna suur püsielaniketa Aegna – isegi Moskva oleks paberil muljetavaldavalt roheline, kui Karafuto (venepäraselt Sahhalin) selle osaks kuulutada…
Ma ei oska midagi kosta Arhitektide liidu pöördumises ära toodud ruutmeetrite kohta, samas kui üldiselt tundub nende seisukoht igas mõttes mõistlik – alates sellest, et uue ooperiteatriga on eestlasi juba mitu põlvkonda narritatud. Ma ei ole ka kompetentne oletama, miks selle ühe objektiga ei võiks minna kõrgusesse, kui kõik need totrad sebijapesad Tallinna kesklinnas seda teevad.
Küll aga tahaks küsida, et mis traagiliselt vaimunärvutav haigus see on, mis paneb iga rohelist platsi linnas vaatama kui vaba platsi? Mis tölp lühinägelikkus see on, mis laseb meil muuta oma linna kõledateks koridorideks hallide kolekastide vahel, kui siit vaevalt pooletunnise sõidu kaugusel on inimtühjad võserikud? Loomulikult ei tule ooper sinna kolida. Ent sama loomulikult saab natuke laiali lükata suurema osa eluavaldusi, mis no mitte kuidagi ei pea olema lahe ja järve vahelisele kitsukesele maaribale hunnikusse kuhjatud!
Lühidalt, me peame hakkama linna planeerima. Mitte laskma mittekodanike häälte najal kraani juurde kogunenud seltskonnal seda altkäemaksude eest solkida, iga järgmine otsus tekitamas aina süvenevat häda ja peavalu neile, kes pärast meid siin linnas elavad.
Ooperiteater on ainult sümptom – me ei saa hakkama, sest meil ei ole kodanikuühiskonda ja seetõttu istub siin õnnetus linnaviletsuses tropiks võib-olla kogu ajaloo silmapaistvaim korruptantide ja ebakompetentide jõuk.
Võib-olla on see populistlik utoopia, aga miks mitte otsustada rahvahääletusel, mida me kesklinna tahame ja palju on maa hind, kui riik selle servituudiga välja ostab? (Jah, muidugi lisandub sellele ehitise hind ja õiglane oleks ka arhitektuurilise väärtuse dimensioon – ja mainitud Viru keskuse ja Solarise puhul on esimene ju tegelikult madal ja teine negatiivne, eks ole.)
Miks meil ei võiks olla kaasaegne, roheline ja inimsõbralik linn? Aga jah, selleks tuleb järgmistel valimistel vaadata mitte seda, kuhu istutada järgmine pink või mida haugimäluga valijate moosimiseks kiirustades lapiti – kas poleks targem valida linna juhtima seltskond, kes mõtleb tulevikule natukegi rohkem, kui enda ja partei rahakoti nuumamisele?“
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
