14.06.2021
Ruuben Kaalep
„Mulle tundub, et väga paljud võimulolijad, ka suurkorporatsioonide juhid, poliitikud, kannavad endas seda mõtteviisi, et nemad on kõrgemal, targemad, haritumad kui lihtrahvas ja seega nende kohustus on anda rahvale selliseid üllaid valesid, millega nemad eliidina kaitsevad rahvast,“ ütles Riigikogu liige Ruuben Kaalep isikutuvastamise andmekogu eelnõu arutelul.
Uued uudised avaldavad Kaalepi sõnavõtu täismahus:
Isikutuvastamise andmekogu eelnõu, mis on meie seas tekitanud väga laia arutelu, ei ole ju iseenesest suurtes ajaloohoovustes kuigi oluline ja tõenäoliselt 100 aasta pärast ajalooraamatutes sellest eriti ei räägita. Küll aga on see eelnõu tõstatanud väga fundamentaalseid teemasid ja küsimusi. Ja selliseid küsimusi on meil tulnud ette teisigi ja kindlasti tuleb veel ja mitte ainult Eestis, vaid väga paljudes maailma riikides. Sellepärast et see debatt, mida me praegu peame, on vältimatu laiemas maailma ajaloos, kus me liigume industriaalajastust kõrgtehnoloogilisse tsivilisatsiooni. Ja me peame endalt küsima, milliseid muudatusi see tähendab ühiskonnale, milliseid muudatusi see tähendab inimesele.
Esimene suur teema, mida me sellega avame, on vabadus. Mis üleüldse on vabadus, sellesse filosoofilisse diskussiooni ma praegu ei lasku. Aga vabaduse põhiseaduslik tähendas on meie kõigi jaoks väga oluline. Sest põhiseadus ütleb, et see riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Ja see järjekord ei ole juhuslik. See järjekord ühtlasi näitab ka nende väärtuste olulisust. Seega, vabadus on meie jaoks Eesti riigis veel kõrgem väärtus kui isegi õiglus. Rääkimata siis õigusest, mis tähendab seadusandlust.
Vabadust on mitut sorti ja see eksisteerib kõigil tasanditel. Rääkides riiklikust ja rahvuslikust vabadusest, mis on vabadus, mille me oleme endale rahvusena välja võidelnud, luua oma riik, olla vabad võõrvõimudest, ja sealt sellelt tasandilt allapoole tulles me saame rääkida isiklikust, üksikindiviidi vabadusest, mis tähendab vabadust teiste inimeste, institutsioonide orjusest. Ja ühtlasi epistemoloogiliselt eristatakse negatiivset ja positiivset vabadust, millest üks ongi vabadus orjusest, vabadus sunnist, ja teine on vabadus eneseteostuseks, mis mõlemad on osa ühest tervikust.
Nüüd riigi tasandil on väga oluline diskussioon: vabadus ühelt poolt versus turvalisus teiselt poolt. Sest just nimelt sellises kõrgtehnoloogilises ühiskonnas tihtipeale satuvad need kaks väärtust omavahel vastuollu. Ja just nimelt sellest räägime me ka selle seaduseelnõu puhul. Et ühelt poolt oleks ju väga lihtne, mõnus ja turvaline elada sellises ühiskonnas, kus kõik on antud kellegi kõrgema kontrolli alla, keda meie siis üksikinimestena usaldame, kes peab tagama selle, et meie elud oleksid kaitstud, meie kinnisvara oleks kaitstud jne. Aga teiselt poolt usaldus on ka ülevaltpoolt allapoole, see on küsimus, kas riik usaldab oma kodanikke. Ja see jällegi varieerub mitmetes eri ühiskondades.
Eesti on alati olnud maailma kontekstis väike kogukond, rahvusriik, mis põhineb usaldusel, erinevalt suurtest paljurahvuselistest impeeriumidest, kus on palju rohkem eri konflikte eri ühiskonnagruppide vahel, multikultuursus ja paljurahvuselisus tähendab väga paljudes kohtades kõrgemat kuritegevust ja need ühiskonnad on ajalooliselt olnud ka rohkem kontrolliühiskonnad. Aga meil on olnud usaldusühiskond, mis tähendab kogukonda, orgaanilist riiki. Ja selles olukorras me peame nägema, et oht vabadusele, samuti oht turvalisusele ei tulene üksnes meie kaaskodanikelt, see võib tulla ka riigivõimu poolt, suurkorporatsioonide poolt. Me peame endalt küsima, et kes kontrollib neid, kellel on kontroll.
Ja siit tuleneb suur oht näiteks väärtustele nagu privaatsus. Miks üldse on privaatsus oluline, kas ainult selleks, et pätid saaksid varjata oma kuritegusid, et inimesed saaksid varjata oma pahesid? Aga miks me näiteks peame oluliseks terviseandmete kaitset? Meie terviseandmed ju üldjuhul ei räägi meie pahedest, ei võimalda meil varjata oma kuritegusid. Ja see on palju sügavamal põhjusel nii. See on sellepärast, et meie, olles vabad inimesed vabal maal, meil on oma isiklik ruum, milles iga vaba inimene saab olla kuningas. Ja selle tõttu on vabas ühiskonnas ka privaatsus oluline väärtus.
Laiemalt ühiskondlikult sellel ajastul me oleme nägemas väga suuri globaalseid muutusi ja need tulenevad tehnoloogilistest arengutest. Tõenäoliselt selle sajandi jooksul me näeme tehnoloogilisi arenguid, mis muudavad tervet seda maailma tundmatuseni. Nanotehnoloogia võib luua luuredroone, mis muutuvad järjest väiksemaks ja väiksemaks. Ja kõik see tähendab, et privaatsus sel kujul, nagu me seda oleme tundnud, on puhtalt tehnoloogiliste arengute tõttu tõenäoliselt kadumas. Tehnoloogiline singulaarsus, millest räägitakse, väga suure tõenäosusega suures osas maailmas tähendab totalitarismi ja seda hoopis uuel kujul, mitte sellisena, nagu me seda 20. sajandi režiimide juures oleme tundnud.
Seega, suur küsimus, vaadates neid tõenäoliselt ees seisvaid ajaloolisi arenguid, on sellest, kuidas me suudame rahvana, tsivilisatsioonina läbi viia selle ülemineku kõrgtehnoloogilisse tsivilisatsiooni. Ja minu meelest kõige olulisem küsimus on see, kas me teeme seda salaja, varjatult, oma rahva eest varjates seda või me räägime ausalt, kuidas asjad on. Mulle tundub, et väga paljud võimulolijad, ka suurkorporatsioonide juhid, poliitikud, kannavad endas seda mõtteviisi, et nemad on kõrgemal, targemad, haritumad kui lihtrahvas ja seega nende kohustus on anda rahvale selliseid üllaid valesid, millega nemad siis sellise eliidina kaitsevad rahvast. Minu meelest see suhtumine on vale, eriti Eestis, Eesti Vabariigis, kus me oleme vabad inimesed vaba rahvana.
Ja kuna siin on kogu selle diskussiooni juures palju tsiteeritud klassikuid, mina lõpetaksin kirjanik William Somerset Maugahami tsitaadiga: “Kui mõni rahvas hindab midagi muud rohkem kui vabadust, siis kaotab see rahvas oma vabaduse, ja asja iroonia seisneb selles, et kui see on mugavus ja raha, mida ta hindab rohkem kui oma vabadust, siis kaotab ta ka selle.”