19.06.2021
(:) kivisildnik
Ajad on rasked ja inimesed ärevil, paljud ühiskonna liikmed on närvivapustuse äärel, on tuvastatud ka üksikuid päikesepiste juhtumeid. Inimene istub kohvikus, vahib oma telefoni ja tema silmadest vaatab vastu kohutav ahastus. Ja ahastuseks on põhjust enam kui küll – Kaja Kallase menu langeb, olid ajad, kus kogu rahvas soovis temaga kirglikult homoabielluda ja lapsi osta, aga kuidagi maha on käinud see kiim.
Uuringud näitavad hirmsaid asju, millel ma pikemalt ei peatuks. Pole minu võimuses ekreiitide populaarsuse fenomenaalset kasvu vähendada ja ei taha ka. Mina olen arengutega rahul, aga feministid ja globalistid ei ole võimelised olukorda nautima. Sealt see ahastus tuleb, pidevast meeleheitest, stressist ja abitusest on kliinilise hullumeelsuseni ainult üks samm.
Eesti majanduslik eliit, kes võib endale sammulugemisteenust lubada, on ehk juba märganud, et päevas astub ta õige mitu sammu, tahab siis või ei. Kusjuures iga samm viib katastroofile lähemale: homoabielu ei ole ikka veel kohustuslik, maski kandmine pole enam kohustuslik, liitlaste suure valge pealiku Bideni jutt läheb päev päevalt sõgedamaks ja patte lunastava elektriauto ostmiseks pole lihtsalt raha.
Nii need pinged kuhjuvad ja lõpuks inimene murdub ning leiab ennast päikesepoolsest kõigi mugavustega polsterdatud toast. Kuulsin just ühe psühhiaatri loengut, kes kuskil juutuubi avatustes kinnitas, et telekat ei tohi vaadata – Inimesed lähevad sellest sõna otseses mõttes lolliks. Allakirjutanu tagasihoidliku eksperthinnangu järgi oli õige mitmed juba enne teleka leiutamist täiesti sassis, aga see selleks.
Lõppude lõpuks ei ole terve mehemeel Eesti Vabariigist lõplikult kadunud. Märkasin kusagil suurt pealkirja, mille teatati, et annetame 900 000 doosi kallist Astra vaktsiini hädiste ja õnnetute ja eriti abitute elude päästmiseks kogu maailmas. Pole paha, miljon doosi on väike samm inimkonna pääsemise teel, ent meeletu hüpe kööbaka e-riigi jaoks.
Teeme väikesed rehkendused, seda Astrat pidi manustatama kaks sutsu, ühega ei hakka kohe hea, seega 900 000 surakaga saab päästa 450 000 elu. Kui mõelda, et Eestis jäi pool miljonit elu päästmata, siis tahaks nagu polsterdatud tuppa ja kohe. Pool miljonit maksumaksjat siirdub teoreetilisest nüüd parematele käibemaksumaadele. No surevad ära, sest on paha haigus ja tuleb vääramatu lõpp.
Samas on teaduslik fakt ka see, et need abisaajad maad on pahatihti korrumpeerunud nagu viimased peldikud. Abi varastatakse ära ja hõimupealikud nuumavad oma haaremeid tuuri pandud nodiga nii et lust on vaadata. Meie kui rahapesu paradiisi asukate jaoks ei ole siin muidugi midagi uut ega amoraalsest. On nagu on.
Aga eks ole ka korrumpeerunud hõimupealiku heaolu ja elatusstandardi päästmine kiiduväärne tegu kõigeveägevama palge ees. Samas ei tohiks välistada ka vandenõuteoreetikute apokalüptilisi visioone, millede kohaselt see õnnesüst on mürgist orkvalku täis, ajab vere klimpi ja kustutab briti pilootide eluküünlaid, nii et ohohohoooo.
Vastikud tüübid on need vandenõuteoreetikud. Nad on õppinud sellist kavalat jama ajama, et alguses on nende alatud sepitsused ilmselge pask ja libauudis ja lamemaa ja kuidagi ei lähe faktikontrollist läbi ja sind kotitakse nagu koera, kui peaksid seda sonimist kuskil jagama – nii oli selle neetud Hiina sõjalabori viiruse jutuga.
Nüüd läheb hiina viirus faktikontrollist läbi nagu võist ja liitlase luure uurib pealik Bideni käsul asja ja sellega on kiire. Sellised vandenõuteoreetilised alatud trikid ajavad ju lausa hulluks. Kui ei saa enam faktikontrolli ja tsensuuri ja sõnavabaduse piiramist ka usaldada – see on ju kurat teab mis. See on demokraatia viljade õõnestamise seestpoolt. See ei ole õiglane.
Ja nii kallid kaasmaalased sassi kammivadki. Kunagi näidati helesinisel ekraanil ka puhast kraami, oli üks selline hipide film “Lendas üle käopesa”. Peategelane on üks vaimuhaige, kes ei suuda kuidagi rahuneda ning kes korraldab hullumajas lõbusa kaose. Progressiivsed jõud lasevad aga hullule elektrit pähe ja ta jääb õnnis naeratus näol voodise pikutama, ega tõuse sealt enam kunagi.
See on üka vana, tagurlik ja feminismi mõnitav film, kuid see kirjeldab väga veenvalt vananevat valgete naiste vastikut ülemvõimu, nii et soovitan klassikalise linateose värske pilguga üle vaadata. Seal on ka üks väga sümpaatne poologar indiaanlane, kes meenutab meie vaatajale Põrgupõhja Jürkat või midagi sellist. Vaatad ja süda läheb soojaks.
Aga filmi sõnum tänasele vaatajale on see, et elekter aitab rahuneda. Tõsijutt, elekter aitab meie hüsteerikutel, pooletoobistel ja paranoikutel hoogu maha võtta, kontrollitud. Võtame või elektriauto, tahab inimene loodust kaitsta – kiiduväärne. Aga tahab hea inimene samal ajal ka autoga sõita, no ei viitsi rattaga vändata, meie liiklusoludes on see kindel kabeli mats ka muidugi.
Mõistetav. Kõik selge ja loogiline. Ilma autota ei ole lihtsalt võimalik. Kuidas mina hakkama saan, ei oska seletada, ületab inimvõimete ja mõistuse piirid. Ma ei ole muidugi normaalne ka, läbin sageli ja päris pikki vahemaid lausa jala.
Polegi vaja elektrit kodanikele pähe lasta, lased sutsu elektrit autosse ja kohe hingevalu kaob, ängistus ja depressioon tõmbavad koomale ja saab jälle hingata. Elektril on ikka imettegev toime, vanasti oli võluvesi ja tarkade kivi, nüüd on õndsakstegev elekter. Kui saaks veel ekreiidid elektriga käima panna, küll siis oleks hea olla.
Samas, kas need ekreiidid siis ilma elektrita läbi saavad, eks nendegi autodes on akud, toas arvutid, telekad, külmikud ja röstrid-kohvimasinad. Ei usu mina, et ekreiidi läpakas käib bensiini või diisliga või et katoliiklase mobla lambikest köetakse petrooleumi või vaalarasvaga. Ikka see meie vana hea tuttav elekter.
Nii kui hakkab halb, nii kui juhe kokku jookseb – vaadake, kus on siin elekter – ja elektrit leiame tänapäeval igal sammul. Ega siis elekter ei ole ainult elektriautos. Lähed õhtul jalutama, tuluke siin aknas, tuluke seal – kõik puha elekter, no küll on hea, et on elekter. Hakkab ju parem? Kindlasti hakkab.
Ja mobla on ju kõigil alati kaasas, surud ta raskel hetkel südame vastu ja tead, et elekter on alati sinuga, aga elekter on hea, elekter on parem kui bensiin või naftaliin. Pääsemine on alati käeulatuses, elekter annab hingerahu tagasi. Meie elektriusuliste pühakiri on Mati Undi romaan elektrist “Öös on asju”. Ega paremat raamatut ei ole ka.
(:)kivisildnik
Pärnus
19.06.2021