Võõraste sisselubamine on oma maa loovutamine – seda ka Eestis

Kogu Eesti liberaalne ja vasakpoolne leer tegeleb millegagi, mis on reeturlikult ohtlik ehk oma maa äraandmise ja mahamüümisega – ainult rahvuskonservatiivid ütlevad otse välja, et see maa olgu eestlaste rahvusriik, kõik teised jagavad eestlust, kodakondsust ja elamislube valimatult.

Tasub vaid vaadata, kuidas maailmas maa pärast sõditakse, kasvõi juudid ja palestiinlased. Liberaalne Lääne-Euroopa aga on otsustanud oma maa loovutada – sest mida muud need meeletult kasvavad migrandikogukonnad tähendavad? Rootsis soovitab sealne araaabia partei neile rootslastele, kellele nende sealolek ei meeldi, juba mujale kolida, Prantsusmaa on hädas islamiseparatismiga ning Suurbritannias võtavad sisserändajad üle riigivõimu (pakistanlasest moslem Sadiq Khan Londoni linnapeana).

Eestimaa on eestlastele kodumaaks olnud 5000 aastat ja kuigi me oleme pidevalt võõrvõimu all olnud, on see jäänud eestlaste maaks, teised tunnevad ennast ikkagi võõrastena võõral maal. Nüüd aga on liberaalid ja vasakpoolsed otseselt otsustanud maa ära anda.

Sest mida massimigratsiooni tähendab? Tulevad siia võõrad, saavad algul tööloa, siis elamisloa, aastate pärast kodakondsuse, sellega õiguse riigi tuleviku üle otsustada, migrandikogukonnad kasvavad, põlisrahvas jääb vähemusse ja maa saab võõrastele kuuluma.

Me võime Eesti kui maa-ala nimetuse ja eestlased kui siinse põlisrahva hetkeks kõrvale jätta ja vaadata toimuvat lihtsas asuala loovutamise kontekstis – me ise ei saa justkui eluga hakkama, kutsume võõrad appi, nad tulevad, muutuvad enamuseks ja siis on see maa-ala nende kontrolli all. Põlisrahvas, kes on siin 5000 aastat elanud, ei otsusta enam midagi. Me näeme seda Ida-Virumaal, aga ei õpi sellest. Meid pole enam vaja vallutada, me loobume ise oma maast.

Vaid rahvuskonservatiivid nimetavad seda õige nimega – rahvastiku väljavahetamine. Või koloniseerimine. Venemaal on Ingerimaa, aga rahvast, ingerlasi, isureid ja vadjalasi peaaegu enam pole. Ameerikas on indiaanlased reservaatides, mis on tühised laigukesed, kus nemad veel midagi otsustavad.

Vasakpoolsed ongi inimsaatustega kauplejad, aga liberaalid ei taha mõista seda, et praeguse rändepoliitikaga antakse Eesti ära, ükspuha, mis põhjendustega seda varjata püütakse või kui pikka aega see nõuab. Ühel hetkel on ka see võõraste ühiskond marginaalse eesti vähemusega. Me anname ära oma maa, et ise häbenedes hääbuda, kuulutades samas variserlikult õnnest elada multikultuurses Eestis.