“Aina enam ja enam väidetakse kõikjal, et ilu on suhteline. Vaataja silmades. Kuna mul oli just au tutvuda rahvusvahelises sotsiaalmeedias sõbraliku idanaabri arvamusega, et tulevikus tuleb Eestiga teha nagu Kaliningradiga, siis läksin kohe Ida-Preisimaale ja leidsin end vastamisi Immanuel Kanti kummitusega. Tol ajal oli linna nimi Königsberg ning Kant elas seal.
Kant ja mina tervitasime teineteist igati kombekalt. Kant mainis, et ta tuleb parajasti töölt, kus ta kündis hariduspõldu. „Kas õpetada on tore?” küsisin Kantilt. Kant vastas: „Oleneb keda. Õpetajaid on vaja ainult keskpärastel õppuritel. Rumalad ei õpi niikuinii mitte midagi ning tarku õppureid õpetaja ainult segab.”
Kurtsin Kantile, et mul on filosoofiline mure. Kant noogutas mõistvalt ja oli kohe üks suur kõrv. Võtsime platsi maitsekal pargipingil. Punaarmee polnud veel jõudnud poriste kirsadega pingil kükktantsu vihtuda või kedagi seal vägistada ja kiirkorras loojakarja küüditada. Pingi all polnud mitte ühtegi tühja viinapudelit. Hämmastav vahe isegi tänapäeva Tartuga.
Ütlesin Kantile lühidalt, et olen sunnitud oma eluratast loojangu poole veeretama ühiskonnas, kus ilu on suhteline, ning et seetõttu läheb elu pidevalt inetumaks. Lisasin, et mu hing valutab, sest ma tean, et ilu on tegelikult olemas. Kant asetas oma käe minu käele. Käsi oli kondine. Siis asus ta rääkima. Saksa keeles. Hästi pikkade lausetega. Võimalikult segaselt. Mul hakkas pea valutama, aga ma teadsin, et tuleb välja kannatada. Suurema hüve nimel.
Aga midagi ma vist nagu aru sain. Põhiprobleem on tegelikult üpriski lihtne. Tundub, et mõistet „ilu” on muudetud. Kant ütles mulle, et sageli, kui inimesed näevad midagi meeldivat või midagi, mis tundub neile mõistuspärane, siis arvavad nad ekslikult, et see on ilus. Vaatad meeldivat roosi, unistad selle joobnustavast lõhnast. See valmistab naudingut. Vaatad maali, kus on jõgi. Jões on palju kalu. Seal oleks kasulik kalastada.
Aga selline ratsionaalne arutelu ilu mõiste alla ei käi. Pildi hind ka ei käi. „Mis siis käib ilu alla?” küsisin filosoofilt? „Ilu ei tohi käia nende kategooriate alla, mida ma just mainisin,” vastas Kant. „Ning kõik peavad olema sama meelt, et tegemist on iluga.” „Ilu on siis nagu kaks pluss kaks on neli?” küsisin Kantilt. „Seda ka, aga matemaatika on liiga lihtne vastus. Oletame, et keegi näeb tänaval põdurat vanurit. Ta peksab vanuri läbi ja võtab ära ohvri rahakoti. Kas me oleme kõik nõus, et tegemist on kuriteoga? Ka siis kui seda kuritegu kunagi ei toimu?” „Nojah, kuigi alati võib ju ka jonnida.” „Jonnida võib ka kaks pluss kaks üle,” vastas Kant huuli kriipsuks joonistades. „Jonnimine arvesse ei lähe.”
Jutt läks väga pikaks. Kant unustas oma range päevakava. Istusime endiselt pargipingil. Sirge seljaga. Me ei lösutanud, sest Königsberg polnud veel Kaliningrad. Meie kohal laius tähistaevas. „Oo!” õhkasin. „Nii ilus!” Mu vestluskaaslane tonksas mind küünarnukiga ribidesse ja parandas mind: „Tähistaevas on ülev. Matemaatiliselt ülev.” „Kuidas palun?” küsisin alandlikult. „Mitu tähte on taevas?” küsis Kant. „Ma ei tea. Neid on väga palju.” „Kas teie silmad suudavad neid tähti haarata? Nad üle lugeda?” „Ei.” „Aga kas teie mõistus suudab toimetada meeletult suurte arvudega?”
Jätsin filosoofile targu mainimata, et meie eurovasallid toimetavad ainult kõrgete numbritega. Vist lükkavad neid hiidskulptuure mitmekesi Toompea künkast üles. Noogutasin vestluskaaslasele, sest undetsiljon oli minu kooliprogrammis veel sees. Kant naeratas vaevumärgatavalt ja nentis: „Näete siis, teie mõistus suudab alistada tähistaeva. Aga kosmos haaras teid kaasa! Eks mindki.” Tõusime seejärel püsti ja seisime kõrvuti kummitusliku Königsbergi tähistaeva all. See võttis meid endasse. Tundsime vanatestamentlikku hirmu ja Jumala lähedust. Olime nagu kaks sipelgat mähkunud ülevasse. Eriarvamusi ei olnud. Neid ei saanudki tekkida.
Ma ei tahtnud Königsbergi väga kauaks jääda, aga sain Kantilt kaasa teadmise, et ilu on midagi enamat. Iluotsustus on universaalne. Ilu tunnevad ära kõik. Kui hakatakse jonnima või nimetatakse pelk meeldivus või puhas mõistusotsustus ümber iluks jne, siis näemegi vast lõpuks seda, mida näeme praegu. Me elame kolekastide ja kolepresidentide maailmas. Kolekuraatorite maailmas, kes tassivad oma kolekasti aina uusi ja uusi kolepilte. Ilusaid pilte ka, aga nendel muudetakse ära nimed. Kolenimedeks. Muudan kuraatori nime kuradiks ning kolekuraatori nime kolekuradiks. Laulame kõik koos kolekuradi laulu „Elas metsas mutionu” viisil:
Kurat kumu kolekastis
Piltidele nimed tassis
Peseb aju, lattet joob
Ajalugu üles poob
Peseb aju, lattet joob
Ajalugu üles poob
Meenutaksin siinkohal teatava kibedusega ühte Tartu Ülikooli loengut, mis pani mul nina ja kõrvad suurest vihast tossama. Meile tutvustati õpetlast nimega John Rawls. Positiivses võtmes. John Rawls võib esmapilgul tunduda sümpaatne. Nimelt usub ta sotsiaalsetesse klassidesse ning tema ideaalühiskonnas on need täiesti olemas. See on igasuguste roosade ja punaste seas kahtlemata värskendav tuuleiil. Kuni enam ei ole.
Sest vaadake, ühiskonnad ei vupsa ootamatult lambist välja. Nad pole tühermaad, kuhu saabume kõik koos ning elame kõik koos edasi. Isegi ERM-i kolekasti tühermaal oli enne lennuväli. Kolelennuväli. Juurde tuleb ka uusi inimesi. Lisaks on olemas ka kurb ajalugu: sõditakse, on vallutusi, saabub vaenulikke võõraid jne. Ühiskond kipub olema kihiline kook, mille kihid sisaldavad tihti verd, higi, mäda ja ebaõiglust. Soovi eelnev hävitada.
Kuidas soovitas siis John Rawls panna kokku ideaalse ühiskonna? Väga lihtsalt, ta soovitas inimestel maha istuda ja see mudel kirja panna. Töö valmis, vajub inimene Okasroosikese unne ning ärkab uues ühiskonnas. Ainult et… tema koht selles ühiskonnas tuleb huupi. See on üks kirjapandutest: kõige parem, kõige halvem või midagi vahepealset.
On ju ilmselge, miks oleks Rawlsi mudel Eestis (ja mitte ainult Eestis!) puhas kurjus. Ma võiksin näiteks üles ärgata selle vene vanamoorina, kes rääkis paar päeva tagasi Tartu turul, kuidas kõik peavad vene keelt oskama. Kas ma tahaksin oma ühiskonnamudelis anda sellele vanamoorile Eestis hea elu? Ei. Kas ma tahaksin ise selle vanamoori elu? Ei. Kuigi selliste hullumeelne enesekindlus on hämmastav. Kas ma kujutaksin ette, et lähen mõnda teise riiki ja räägin seal kõva häälega keset turgu, kuidas kõik peavad eesti keelt oskama? Ei kujuta. Impeeriumirahvaste privileeg ja vaimuhaigus.
Jõudsin järelduseni, et nii nagu Rawls, saab mõelda ainult loll või kuri inimene. Kuna Rawls on õpetlane, siis ei saa ta olla loll. Järelikult on ta kuri. Kas kurje õpetusi tohib õpetada? Loomulikult tohib. Aga õpetama peaks ka alternatiivseid õpetusi ning kindlasti ei tohiks alavääristada tudengeid, kes Rawlsi nime kuuldes hakkavad end küüslauguga hõõruma. Sest parem karta kui kahetseda.
Olen kuulnud lugusid üliõpilastest, kes ei tea, kes oli prohvet Muhamed. Sellised isikud on mingil arusaamatul põhjusel jõudnud kõrgharidust omandama. Millega tegelesid nad koolis? Tundub, et mitte tähtsamate maailmausunditega. Kuidas on võimalik, et ei tegelenud? Mis siis saab, kui nad lähevad kunstimuuseumi ja näevad seal pilti vaalast, kelle kõhus on inimene? Kas londiga India jumalus tekitab mõtte Ganešast või enam mitte? Meil räägitakse arengust. Ei tea midagi. „Pimedal keskajal” tõestas enda arvates Jumala olemasolu ära Canterbury Anselm. Oma kongis sai kreepsu keskaja kuulsaim oponent: munk Gaunilo. Eks nad siis Anselmiga vaidlesid. Nende vaidlus on oluline tänapäevani. Kus on 21. sajandi munk Gaunilo? Tropp suus ja keldris?
Libaliberaal tahab hävitada, muuta ühetaoliseks. Tema jutt avatusest ja uudishimust on naeruväärne. Võtke kasvõi eesti humanitaarid ca 30 aastat tagasi. Minimaalne keelteoskus oli tol ajal neli. Tihti viis või kuus. Keelteoskus tähendas oskust lugeda tekste. Praegu loivab ringi noori eesti humanitaare, kes suudavad lugeda pelgalt eesti ja inglise keeles. Nad võtavad endale millegipärast õiguse süüdistada minusuguseid väheses avatuses ja olematus uudishimus. Nad võtavad õiguse õpetada mulle õiget elu.
Osalen lõbu pärast tõlkevõistlustel. Auhinnalisi kohti olen siiani saanud tõlgete eest saksa (baltisaksa), ladina, itaalia ja hiina keelest. Need pole kaugeltki ainukesed keeled, milles ma loen. Mu uudishimu on päratum kui Kanti tähistaevas. Tahaks seega naerda, aga olukord on selleks liiga traagiline. Kooris loosungite laulmine, eestlust vihkavate Eesti püsielanike ees koogutamine ja katse muuta meid ühtlaseks halliks massiks ei ole mitte mingi valemiga avatus ja uudishimu. Tegemist on ksenofoobiaga ning imperialistliku, globalistliku ja suuršovinistliku vägivallaga. Räige vägivallaga, mille mõistavad kindlasti koos minuga hukka Anselm ja Gaunilo. Suure uudishimu ja vaimuga mehed. Ometi on puuingliskeelseid, kes oleksid valmis ka nende üle irvitama, sest puuingliskeelse jaoks on keskaegne munk automaatselt loll. Loll, kes Foucault’ särgisabani ei küündi. Vabandust, Foucault’ ingliskeelse tõlke särgisabani.
Praegu on olukord alljärgnev. Konservatiivil ei ole Eestis enam väga võimalik väljaspool kodu humanitaarteadusi õppida. Kõikjal vohavad neomarksistid, kes ei saa minutitki ilma selleta, et kõik on suhteline, eestlased on konstruktsioon, puuingliskeelne „multikultuursus” on areng ja Donald Trump on siga. Viimasel ajal oli eriti „tore” Tartu linnapeakandidaadi sarkastiline mõnitamine. Siis võitis ta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. Tundub, et strateegiat on nüüd vaja muuta?
Libardite maailmas muutuvad terminid hullumeelsel kiirusel ja hullumeelsel viisil. Nende maailmas ärkan hommikul ja näen, et olen mees, mongol ja Batu-khaan. Sest ma ise määratlen end nii. Õnneks määratleb mu harjavars end sõjaratsuna. Hüppan hobuse selga ning koos ratsutamegi lahingusse. See tähendab poodi. Meie sõjasaak on külmutatud kumõss. Vanasti jogurtijäätis. Kumõssi läheb meie peres palju, sest ärge tahtke teada Batu-khaani seaduslike abikaasade arvu. Muide, Eesti Vabariik diskrimineerib auväärseid abikaasasid ning on nõus Batule lubama ainult ühe seadusliku abikaasa. Mulle tundub, et nii räiget solvangut mongolite õukonnas alla juba ei neelata.
Kus on Eestimaal kool, kus õpetlased ei kaunista end tühjade südametega ning ei nõua homoabielu? Kus on kool, kus eesti rahvust ja eesti keelt ei mõnitata? Ei sõna ega teoga. Kus on kool, kus…
Õiglases maailmas oleks koht ka konservatiivide jaoks. Suurtes koolides võiks ju lubada kõike. Ka John Rawls võiks rahulikult õppeprogrammis olemas olla. Aga kindlasti mitte positiivses võtmes ja ilma oponendita. Jah, kes on Rawlsi oponent? Seda ma teada ei saanudki. Peaks vist guugeldama. Väiksemad õppeasutused võiksid jaguneda kahe leeri vahel. Jäägu koolid, kus Overtoni aken on kummist ning kus teadmisi asendab aina enam ja enam ideoloogia.
Äkki ongi vaja võõrfilolooge, kes tegelikult õpitud võõrkeeles soravalt rääkida ja kirjutada ei oska (olen sellistega muide isiklikult kohtunud, kõik Tartu Ülikooli vilistlased, olen kohtunud ka sellistega, kes ei suuda üldse õpitud võõrkeeles rääkida ning tunnistavad seda pea longus ka ise, diplom on aga ilusasti olemas)? Peaasi, et nad arvavad, et nigeerlane on eestlane ning Maša ei peagi eestikeelses loengus eesti keelt oskama. Talle paneme hinde malbe piuksu „maitia” eest, sest ta on ju venelane, v.a. siis, kui ta on eestlane, sest kõik on eestlased. Batu-khaan on veel eriliselt eestlane, sest külmutatud kumõssi järele ratsutas ta minu kehas. Ja mina olen tõepoolest eestlane.
Tulgu aga tagasi ka koolid, kus õpilased kummarduvad vanade tekstide kohale ja suudavad neid ka päriselt tõlkida. Tulgu koolid, kus puuduvad võimalused vahetada rahvust, sugu ja teab mida veel. Ning kus puudub isegi soov selliseid totrusi õppetöö ajal või raames arutada. Koolid, kus ei nõuta uudiskeelt ja kus ei laulda oode kolepiltidele kolekastides. Koolid, kus Puškini esiisa on neeger, Batu-khaan on mongol ja ainult eestlased on eestlased. Koolid, kus tuleb eilseks esitada kakskümmend lehekülge tõlget söödavasse eesti keelde. Keskaegne originaal on olemas digitaalkujul.
Tööle, õpilased! Ja kui ei suuda, siis kõtt libardite kooli! Seal suudavad pärast paari külma õlut rahvustevahelisest homoabordist rassidevabas universumis, kus surrogaadid on meie sõbrad, soiguda kõik. Nad on vaktsineeritud kahe, varsti kahekümne doosiga.
Elagu ehtne arvamuste paljusus! Maha puuingliskeelne hall mass!
02.07.2021 Anno Domini
Piret Kivi
2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.
1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.
2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.
3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.
4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).
5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.
6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.
9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.
11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.
12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.
13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).
14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.
15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.
16. Kunder, Juhan 1985. Ahjualune. Tallinn: Perioodika.
17. Bisset, Donald 1979. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: „Eesti Raamat”.
18. Andersen, H. Chr. 1999. Pöial-Liisi. Tõlkinud H. Tiidus. Tallinn: Varrak.
19. Luhaäär, Ingvar (Toim) 1992. Kuldne kroon Eesti lipul: intervjuuderaamat. Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna. Tallinn: Olion.
20. Laozi 1995. Dao õpetus: Daodejing. Esmatrükk – Eesti Antroposoofilise Seltsi Kirjastus, Tallinn 1937. NEBADON.
21. Kant, Immanuel 1982. Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Saksa keelest tõlkinud Jüri Saar. Tallinn: „Eesti Raamat”.
22. Lao-zi 1979. Daodejing. Kulgemise väe raamat. Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”.
23. Keskaja hispaania luule. Poesia medieval española. 1998. Koostanud ja tõlkinud Jüri Talvet. Tartu Ülikooli Kirjastus.
24. Koort, A. 1938. Sissejuhatus filosoofiasse. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus.
25. Gaarder, Jostein 1996. Sofie maailm. Norra keelest tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova. Tallinn: Koolibri.
26. Konks, Jaan 1987. HIINA TEISEST OOPIUMISÕJAST KUNI ESIMESE MAAILMASÕJA LÕPUNI. Materjale Aasia ja Aafrika maade ajaloo kursuse iseseisvaks õppimiseks ajaloo eriala üliõpilastele. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.
27. Leckie, Ross 1997. Pisiblufi käsiraamat Klassika. Inglise keelest tõlkinud Tiia Rinne. Tallinn: TEA.
28. Salumaa, Elmar 1992. FILOSOOFIA AJALUGU I. Antiikfilosoofia. Tallinn: EELK KONSISTOORIUMI KIRJASTUS- JA INFOOSAKOND.
29. Krõmov, V. 1928. Oopiumi maalt. Reisumärkmeid Hiinast ja Havaiist. Tartu: Loodus.
30. Hedin, Sven 1932. Seiklused Tiibetis. Tartu: Loodus.
31. 1938. Nüüdse Hiina alused. T’ang Leang Li jt. järgi koostanud A. E. Marand. Täiendanud prof. U. Masing. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
32. Tammsaare, A. H. 1938. Hiina ja hiinlane. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.
33. Hornung, Johann 1693. Grammatica Esthonica, brevi, Perspicuâ tamen methodo ad Dialectum Revaliensem ed. à Johanne Hornung. Riga, literis Joh. Georg. Wilck. Regii typographi. Riga: J. G. Wilcken.
34. Sõerd, Leonhard 1923. Eesti keeles tarvitusel olevate võõrakeelsete sõnade sõnastik. Tallinn: Kirjastus „Reklam”.
35. 1981. Meri andab, meri ottab. Valimik Lahemaa vanasõnu. Koostanud Arvo Krikmann. Tallinn: Kirjastus „Valgus”.
36. Ahven, H., Must, M., Palmeos, P. 1957. Pajatusi põhjarannikult. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Selts.
37. Hankinson, Jim 1996. Pisiblufi käsiraamat Filosoofia. Inglise keelest tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: TEA.
38. Yapp, Nick 1997. Pisiblufi käsiraamat Õpetamine. Tõlkinud Tiia Rinne. Tallinn: TEA.
39. Sivers, Fanny de 1997. Kristliku kultuuri sõnu prantsuse keeles. Tartu: Ilmamaa.
40. Coudenhove-Kalergi, R.N. 1938. Totaalne riik – totaalne inimene. Saksa keelest tõlkinud Heino Anto. Tallinn: Ühisus.
41. Narski, I. 1978. Hume. Tõlkinud A. Lukas. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
42. Ovsjannikov, M. 1974. Hegel. Tõlkinud J. Saar. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
43. Ljatker, Jakov 1995. Descartes. Tõlkinud Andres Raudsepp. Tallinn: „Olion”.
44. Descartes, René 1995. Arutlus meetodist. Prantsuse keelest tõlkinud ja sissejuhatusega varustanud Mag. phil. R. Kulpa. Saatesõna prof. K. Ramulilt. Tallinn: „Olion”.
45. Durant, Will 1937. Lood filosoofia ajaloost III. Suured arvustajad: Voltaire ja Kant. Valgustus ja idealism. Tõlkinud L. Anvelt. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
46. Meumann, Ernst 1923. Esteetika süsteem. Tõlkind Ants Oras. Tartu: „Odamees” Carl Sarap.
47. Aurelius, Marcus 1983. Iseendale. Vanakreeka keelest tõlkinud Jaan Unt. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
48. Luts, Karl 1920. Galileo Galilei. Lehekülg usu ja teaduse wahelisest wõitlemisest. Tallinn: Kirjastus A.-S. „Varrak”.
49. Karilas, Y. 1933. Vallutajaid, leiutajaid, avastajaid. Autori loal soome keelest tõlkinud M. Lpk. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.