17.08.2016
06
Uued Uudised tegi suveintervjuu isemõtleja, piraadiküti ja poliitika psühholoogiliste aluste uurija Georg Kirsbergiga. Hiljuti liitus Kirsberg ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga. Sellest ja veel paljustki muust saab teada alljärgnevast intervjuust. Küsitles Urmas Espenberg.
Kes sa oled, räägi endast lähemalt, töötad vahepeal välismaal, kus?
Olen alates 2012. aasta novembrist töötanud laevakaitsjana India ookeanil, Adeni lahel ja Punasel merel. Tegevuspiirkonda jäävad paljud nende veekogude ääres olevad maad, ennekõike Araabia Ühendemiraadid, Sri Lanka ja Egiptus, kuid ka palju teisi kohti nagu Madagaskar, Lõuna-Aafrika Vabariik, Reunioni saareke, Mauritiuse saareke, Saudi-Araabia, Jordaania, Omaan, Djibouti, Keenia ja muudki.
Piraadiküti elust olen kirjutanud tõsieluromaani “Kirjad India ookeanilt” ja kommenteerinud seda teemat ka kahel korral Pealtnägijas ja ERR-is
Kuidas tekkis huvi poliitika vastu ja miks esimene katse Vabaerakonnas sulle ei sobinud?
Huvi poliitika ja ajaloo vastu tekkis tegelikult juba keskkoolis. Elasin siis Tartus ning 2002. aastal liitusin tollase uue erakonna Res Publicaga. Mind värvati sinna otse koolipingist, tol korral käis usin Res Publica tiim mööda koolimaju õpilastele tundide ajal klassides ilukõnesid pidamas. Seda nad tõesti oskasid. 2003. aasta riigikogu valimiste kampaanial lõin usinalt kaasa, olin aktiivne noortekogu liige, kes jagas mööda Tartu linna tollaste kandidaatide – Urmo Kööbi, Mihhail Lotmani ja Ene Ergma – flaiereid. Nad olid kuskilt ka põhjaliku telefoninumbrite kataloogi välja ajanud ning meid noori pandi tundide kaupa kontorisse inimestele koju helistama, et erakonda reklaamida.
Kohe peale tollaseid valimisi jäin aga inaktiivseks ja läksin aega teenima. 2004. aastal läksin kaadrikaitseväelaseks ja pidin erakonnast välja astuma, sest tegevteenistuja ei tohi olla erakonna liige. Loomulikult jälgisin aga poliitikas toimuvat edasi ning ei jäänud teps mitte rahule sellega, mismoodi esines riigikogus erakond, keda ise sinna aitasin.
Aastal 2014 (olin siis juba kaitseväest lahkunud) hakkasin plaanima uuesti poliitikas osalemist. Olin selleks ajaks ka TTÜs riigiteatuste magistrikraadi omandanud ning kirjutanud poliitikaalase raamatu “Poliitika psühholoogilised alused”. Kuna ees seisid 2015. aasta riigikogu valimised, mõtlesin ise samuti kandideerida. Kontakteerusin IRL-iga, kuid seal mind kandidaatide nimekirja ei võetud kuna ma olevat liiga tundmatu inimene ja neil ootepink kosilastest isegi pikk.
Siis kontakteerusin Andres Herkeliga ning tema oli minu sooviavalduse üle vägagi õnnelik. Ta tuli minuga ekstra kokku saama 2014. aasta 27. detsembri hommikul Tallinna lennujaama, sest pidin järjekordsele töölähetusele lendama. Rääkisime lennujaama ootesaalis R-Kioski ees, kus ta mu raamatut “Poliitika psühholoogilised alused” kiitis ning kinnitas, et just selliseid inimesi, kes niimoodi kirjutada suudavad, on meie erakonda ja riigi poliitikasse vaja.
2016. aasta juunis visati mind just selle raamatu tõttu – ja just nende ideede propageerimise eest – erakonnast välja. Miks Herkel tookord niimoodi luiskas, ei oska öelda. Nagu hiljem selgus, oligi see kõik silmakirjalik hämu. Neil oli suur kandidaatide puudus, kuna täisnimekiri oli vaja kuidagi kokku saada. Herkel ei hooli mitte ühestki poliitilisest ideest, tegemist on puhta poliittehnokraadiga, kelle ainukene eesmärk on ümmarguse jutu saatel riigikogust palka saada.
Vabaerakond ei ole mitte poliitiline erakond, kelle eesmärk oleks midagi muuta, vaid äriline ettevõtmine pealkirjaga “Herkeli-Kübarsepa Pensionifond”. Nad puksiti IRLi tagatoast välja, sest olid isegi selle suhteliselt selgrootu seltskonna jaoks liiga ümmargused. Et endale kampaania meeskonda saada, otsiti kampa veel mõned jalamatid, kelle peal lihtne talluda oleks, kuid kes samas piisavalt aktiivsed, et telke tassida. Nendest inimestest koosneb nüüd nn Sabaerakonna juhtkond: fraktsioon, juhatus ja palgaline nomenklatuur. Mis asi on Sabaerakond, sellest olen avaldanud ka pikemaloo oma blogis .
Nüüd tekib kindlasti küsimus, et miks ma 2014. aastal kohe EKREsse ei tulnud? Siinkohal on vastus lihtne: EKRE oli tol korral veel väga uus erakond ning mõningate küsimärkidega. Ei olnud veel täpselt teada, mis temast saab – äkki tuleb Iseseisvuspartei number kaks? Minu jaoks oli oluline küsimus, kas Konservatiivne Rahvaerakond on pimedalt Euroopa Liidu vaenulik nagu Iseseisvuspartei või käsitleb seda temaatikat konstruktiivsemalt. Praeguseks on selgeks saanud, et siin on selles osas mõistlikud inimesed koos. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et alates ajast kui rahvuskonservatiivid riigikogusse said, on selle juhid päris hästi esinenud ning isegi kui parteis mõned miinused on, on see siiski ainukene eestimeelne poliitiline jõud, kes meie riigi ja isegi kogu Euroopa jaoks midagi ära teha tahab. Arvan, et oleksin hiljemalt enne 2017. aasta KOV valimisi nagunii Konservatiivsesse Rahvaerakonda ära tulnud.
Oled kirjutanud mitu raamatut, mis on nende nimed ja millest kirjutad?
Millest räägib “Kirjad India ookeanilt”, sellest oli esimeses küsimuses juba juttu. “Poliitika psühholoogilised alused”, nagu pealkiri ka ütleb, keskendub poliitilise – seega sotsiaalpsühholoogia ja marketingi psühholoogia – aspektidele, sidudes seda reaalsete poliitiliste näidetega. Kolmas raamat “Poliitilisi mõtisklusi” on praegu kirjastaja käes ning jõuab avalikkuse ette sügisel. See on “Poliitika psühholoogilised alused” jätk ja täiendus.
Mis on sinu arvates kõige palavamad probleemid eesti poliitikas ja mida tahaksid isiklikult muuta või ära teha?
Kõige suuremad probleemid on: sundmigratsioon ja islamiseerumine; Eesti industriaalne ja tehnoloogiline mahajäämus; meie kiratsev põllumajandus; muret teeb Venemaa kasvav agressiivsus ning nende viies kolonn Eestis; tuleks tühistada reeturlik piirileping Venemaaga ning lõpetuseks tuleks minu arvates luua oma rahva huvide suhtes ratsionaalne panganduse süsteem, kus Eesti poleks Rootsi pankade poolt sisuliselt koloniseeritud. Aga nendest probleemidest räägingi põhjalikult oma kahes poliitikaalases raamatus ning artiklites.
On sul poliitikas eeskujusid, olgu siis ajaloost või tänapäevast, kodu- või välismaalt?
Eeskujudega on kahjuks raske, kuna mul on väga nõudlik maitse. Kui me Eesti poliitikuid vaatame, siis ega meil eriti selgroogseid ja oma rahva eest seisvaid isendeid ei ole. Alles nüüd, seoses EKRE esilekerkimisega, jõudsid esimesed selgroogsed taas künkale.
Kui me vaatame Eesti poliitikat kuni sinnamaani siis praegu oskaksin esile tuua ainult kaks inimest, kellest lugu pean: Jüri Toomepuu ja Jaan Leetsar. Toomepuu on väga intelligentne, aus ja sirge seljaga inimene, ning mis veelgi tähtsam, eestimeelne. Leetsar on minule teadaolevalt ainuke poliitikas osalenud inimene, kes on Eesti majanduse jaoks midagi teha tahtnud. Ta on väga palju asjalikke kirjutisi ja loenguid avaldanud. Kahju, et need laiema avalikkuse hulgas tuntud pole.
Välismaiste eeskujude hulgast tooksin kindlasti esile Thilo Sarrazini, kelle puhul tuleb hinnata julgust sellise raamatuga “Saksamaa käib maha” Saksamaal välja tulla ning tema vägagi konstruktiivset teemakäsitlust.
Sinu lemmikkirjanik, filosoof, kunstnik, film, millist muusikat kuulad?
Ega mul kirjanike hulgast millegagi eriti üllatada pole. Ilukirjandust lugesin väga palju keskkoolis, nüüd vähem. Kõige rohkem meeldis mulle Hemingway. Omast vabast tahtest loen enamjaolt ajaloo, poliitika ja psühholoogia alaseid raamatuid.
Juhtumisi olen Tartu Ülikoolist omandanud filosoofia bakalaureuse kraadi, kuid vaatamata sellele on mul väga raske vastata küsimusele, kes mu lemmikfilosoof oleks. Üks väga omapärane mõtleja oli Friedrich Nietzsche, kes muide, vähemasti tol korral, õppekavasse ei kuulunudki. Tema teosed on kirjutatud väga huvitava stiiliga, kuigi sisu oma keerukuse tõttu jääb tihtilugu üldse arusaamatuks. Seega stiili ja omapära poolest annaks kümme punkti Nietzchele. Aga lemmikuks tunnistaks siiski Aquino Thomase, sest tänu tema teostele ja jumalatõestamise viiele teesile hakkas maailm pimedast keskajast välja tulema. Antikangelaseks aga määraksin ma Aurelius Augustiniuse, kelle ümberkeeratud Platoni filosoofia sai pimeda keskaja nurgakiviks.
Eriline kunstihuviline pole, sestap puudub ka vastav lemmik. Eks häid filme ole palju, kuid kõige rohkem on mulle siiani muljet avaldanud 1965. aastal vändatud Dr. Schiwago (Boris Pasternaki samanimelise romaani alusel). See on väga sisukas ning hästi õnnestunud film, mille teeb eriti eksootiliseks see, kuidas seda tehti: kogu tegevus toimus Venemaal, kuid mitte ühtegi stseeni seal ei filmitud. Venemaa looduse stseenid filmiti Hispaanias ja Soomes. Dr. Schiwagot (venelane) mängis araablane Omar Šarif, kes oma näojoonte poolest selleks kohe mitte ei sobinuks, kuid tal tõmmati silmad teibiga rohkem ovaali, et slaavlase mõõdu välja annaks. Stseenid Venemaa linnades ja majades tehti nii, et majade maketid ehitati kuskile mujale, jne. Selliseid eriskummalisi asju selle filmi juures oli mitmeid, kuid lõpptulemus sai täiesti ehtne ja nauditav.
Muusika osas kindalt maitset ei ole. Kergema muusika vallas oli varem lemmikbändiks Terminaator. Kunagi sai erinevatel kontsertidel ka Jaagup Kreemi käest mitu autogrammi küsitud ning etendusel “Risk” temaga piltigi tehtud.
On sul veel hobisid, kuidas veedad vaba aega kui seda on?
Kogu vaba aeg on siiani kulunud poliitika tegemise, lugemise, kirjutamise ning MTÜ International SIS asjade peale. Vahel käin ka jooksmas. Kahjuks spordiga enam nii palju ei tegele kui varem.