16.07.2021
President, kes otsustas vangla kasuks – Jacob Zuma.
“Lõuna-Aafrika endine president Jacob Zuma läks oma pooleteise aasta pikkust vanglakaristust kandma, sest temale oli see kompromiss tulusam kui asuda oma korruptiivset võrgustikku paljastama, riskides seejuures oma elunatukesega. Olla süüdi ja seda uhkelt tunnistada on odavam!
Isegi Aafrikas, kui pole just toimunud sõjaväeline riigipööre või rahvapoolne vägivaldne lintšimine, koheldakse aga ekspresidente enamasti aulikult. Nad on valitsemisajal saadud ressurssidega kindlustanud omale ja lähikondlastele sellise heas mõttes puutumatu staatuse.
Pisut kultuursemates maades ei toimugi presidentide vahetamiseks putše ja mässe, sest rahva poolt valitud valitsejad mõistavad näiteks kehvalt valitsedes või mingeid moraalinorme rikkudes ise õigel hetkel püünelt lahkuda. Nendes maades on normaalne, et president ei pea ei oma ametiajal varasid kokku kahmama, et kindlustada tagalat peale valitsemisaega. Palk pole sellel positsioonil enam teemaks, oodatakse tugevat moraalset selgroogu, sest ahvatlusi on igal pool palju.
Eesti peaks ühelt poolt formaalselt kuuluma sellesse teise gruppi – arvestades mediaansissetulekut on kõrged riigiametnikud hästi kindlustatud ka pärast ametikohustuste täitmise lõppu. Presidendil pole ka reaalset poliitilist vastutust ja see institutsioon on meil aga selline pigem esinduslik s.t. mitte konti murdev.
Lugedes Zuma juhtumist ning kõrvutades seda Eestiga, tekkis pisut kurb äratundmine, et meil on tegelikult sellesse positsiooni lisaks sisse kodeeritud sarnane muster – hea mugav töö, mis aitab kindlustada elu pärast presidendiametit. Vahendeid valimata.
Oma „kutsumuselt“ peaks see positsioon olema aga pigem midagi vabatahtliku või heategevusliku initsiatiivi vahepealset. Seda teeb inimene, kes hoolib oma rahvast, kes nii headel kui halbadel aegadel käib lisaks välisvisiitidele ringi ka omal maal. Satub aeg-ajalt väljaspoole Tallinna loomelinnakut, sinna, kus lisaks kõpitsetud fassaadidele leidub ka kasimata tagahoove, suhtleb sealsete noorte ja vanade, kukkede ja kanadega, püüab nende arvamusi ja mõtlemist mõista, näha maailma läbi nende silmade. Seda kõike muidugi väärikalt, võõraid konisid korjamata.
See on inimene, kes ei käse näljastel kooki süüa, kes ei ütle esimese subjektiivse ebakõla peale „Ma vihkan teid kõiki“ või et „Te olete justkui kiviaegne Taliban“. Seni ajani pole meil see õnnestunud. Iga sel positsioonil olnud isik on küll suutnud täita minimaalsed formaalsed etiketinõuded ja seni kuni valgusvihk temale langeb, ka aktsepteeritavalt käitunud.
Aga kui arvatakse olevat objektiivi vaateväljast ära, siis lööb välja selline zumalik instinkt – krabada midagi, vahet pole kas mereäärne või muu elamukrunt, kasutada riigi ressursse oma isikliku elu korraldamisel, nautida maksumaksjate poolt kinnimakstud luksust tingimustes, kus paljudel kodanikel endil on toimetulek keerukas. Elik kasutada oma tööpositsioonist tulenevaid eeliseid eraviisiliste huvide tarbeks. Miks see nii on?
Kindlasti nende isikute nahaalsus, vastutamatuse- ja karistamatusetunne, mis tuleneb peamiselt ikkagi sellest, et neil pole rahva mandaati. Nagu liinibussi juht, kes hakkab äkki oma suva kohaselt peatusi vahele jätma, võtab graafikuvälise lõunapausi või sõidab bussiga hoopis oma suvilasse küttepuid viima.
Sisuliselt on tegu poliitikute poolt paika pandud nukuga, kellest eriti midagi ei olene, ent samas kelle käitumine ja väärtushoiakud mõjutavad oluliselt meie moraalset kompassi. Ja pole siis ime kui meie järelkasv fännab Zuma-laadset mentaliteeti – teed tünga, rikud seadust, lased avalikkusele laia kaarega ning lähed naerdes korraks türmi, sest tead, et sa oled puutumatu.”
Mailis Tulva