17.07.2021
Märatsev rahvamass röövis rahutuste käigus paljaks ja pani põlema kaubanduskeskuse Lõuna-Aafrikas Durbanis.
Kui kummaline see ka pole, õhutab maailmaorganisatsioon, mis on loodud rahu tagamiseks, hoopis viha inimkonna ühe osa vastu.
ÜRO Inimõiguste Nõukogu osutas globaalsele süsteemse rassismi probleemile ja käskis alustada juurdlust, et uurida rassismist kantud politseivägivalda üle maailma. Nõukogu mõistis Aafrika riikide esitatud resolutsioonis hukka rassilise diskrimineerimise ja vägivaldsed praktika aafriklaste või Aafrika päritolu inimeste vastu.
ÜRO inimõigusjuht Michelle Bachelet avaldas läinud kuul raporti süsteemse rassismi kohta, kus osutati, et paljudes Euroopa ja Ameerika riikides elavad Aafrika päritolu inimesed ebaproportsionaalsel määral vaesuses. Samuti on piiratud nende ligipääs haridusele, tervishoiule ja töökohtadele, aga ka poliitikale.
Bachelet kutsus maailma riike “rahastama täies mahus kõikehõlmavaid protsesse” ja rakendama “ulatuslikke reparatsioonimeetmeid”, et tegelda orjanduse, koloniaalvõimu ja rassilise diskrimineerimise pärandiga.
Kõigepealt on ÜRO oma tegevuses ühepoolselt ja ebaproportsionaalselt kaldu – see, mida öeldakse Aafrika ja aafriklaste kohta, kehtib täiel määral ka Ladina-Ameerika ja sealse rahva, samuti Aasia rahvaste suhtes. Vaesuse ja diskrimineerimisega tuleb tegeleda ülemaailmselt, mitte aga valida välja ühe rassi ja ühe mandri rahvast, ja see pjedestaalile tõsta.
Teisalt ei ütle ÜRO, kes on selles kõiges süüdi, kuid laseb seda arvata – selles on maailmas juba levinud agenda järgi süüdi Euroopa ja eurooplased ehk valge rass. ÜRO õhutab just valgete vastast viha, sest mistahes süüdistused eeldavad ka süüdlaste olemasolu, ja enamik inimkonnast lihtsalt pole võimelised arvestama rahumeelse õigluse saavutamisega – nad nõuavad kättemaksu, endiste alandajate alandamist alandatute poolt.
Kolmandaks: rassism aafrika päritolu inimeste vastu on USA probleem. Euroopas on must elanikkond hilisssisserändajad, kellele ei pruugigi laheneda kõik kodanikuõigused, Aafrika aga on suures osas juba pool sajandit iseseisev ja peaks olema suutnud saatuse enda kätesse võtta – kuid nagu näitavad viimased sündmused Lõuna-Aafrika Vabariigis (ja kogu sõdival Mustal Mandril), see siiski nii pole.
USA mustanahalisi ja Aafrika omi ei saa ühte patta panna – kui esimesed on tõesti orjade järeltulijad, siis teised on olnud vabad ka koloniaalaegadel, mil nad said elada oma elu, ning nende valitsejad võtsid oma kasu nimel osa ka orjakaubandusest, püüdes ja maha müües oma rassikaaslasi.
USA rassismi kohta võib öelda ühte: Ameerika Ühendriikide 44. president 20. jaanuarist 2009 kuni 20. jaanuarini 2017 oli mustanahaline Barack Obama ja tema asepresident praegune riigipea Joe Biden. Mida tegid nemad kaheksa aasta jooksul ära selleks, et kurjategija George Floyd oleks saanud praegu ausa inimese elu elada?
USA-s on mustad kongresmenid, senaatorid, kubernerid, sõjaväelased, luurejuhid jne – millisest rassismist ÜRO räägib? See, et üks osa ühiskonnast on ebaproportsionaalselt vanglates rohkem esindatud, on teistsuguste põhjuste tagajärg. Pealegi ei pea USA rassilisi kitsaskohti eksportima kogu maailma peale laiali, nagu seda tehakse BLM-kampaaniatega.
Aafrika ja aafriklased ei ole maailma naba. Enne kui neid ülistama ja poputama hakata, peavad nad ise näitama, mida nad väärt on. Hea oleks alustada BLM-i vägivalla ja Aafrika kodusõdade lõpetamisega.